Ära kasvata oma lapsest tuupurit, see teeb ta õnnetuks

 (8)

Ära kasvata oma lapsest tuupurit, see teeb ta õnnetuks
Foto: Scanpix/PantherMedia

Väga head õppurid ja väga kohusetundlikud lapsed on keset suurt teadmistejahti ja trennikarusselli mõnikord ilma jäetud võimalusest enda tegelikke soove ja eelistusi tundma õppida. Sellest ka väide, et et just edukate närvisüsteem ei pea pingele vastu. On see tõesti nii?

Me peame oma lapsi iseseisvaks eluks ette valmistama. Pikk lapsepõlv on just selleks ette nähtud, et õppida selles maailmas elama.

Ent oskused, mis on hädavajalikud tänases maailmas, on vägagi eripalgelised. Peab õppima suhtlema teiste inimestega, õigesti määrama omasid ja võõraid — inimesi, kellega võib sõbrustada, kellest tuleb aga laias kaares mööda minna. Tuleb leida mitte lihtsalt tööd, vaid oma võimetele vastavat tööd, mille eest ka vastav tasu saadakse. Tööd, mis võimaldab areneda, mille poole tuleb püüelda, sest see vastab inimese võimekusele. Ning just siin tekib helgetel peadel probleem.

Vähe on neid lapsevanemaid, kes suudavad rahulikult ja pikka aega oma last jälgida, et välja selgitada tema tõelisi võimeid ja püüdlusi. Tavaliselt otsustatakse selle üle, millega laps peaks süvendatult tegelema, liiga varases eas, arvestamata seejuures lapse endaga.

Laps ise ei suuda hästi mõista, milline ta tegelikult on. Sest me ei õpeta lapsi enda sisse vaatama, ega enda kohta küsimusi esitama. Julgustame oma last maailma kohta küsima ja arutlema, kuid küsimused ja vastused iseenda kohta on vaat et olulisemadki.

Seotud lood:

Nooruki normaalsetele küsimustele — „Kes ma olen?, Milline ma olen?, Mida ma armastan?“ — pole lihtsalt kedagi vastamas ja ega pole aegagi. Ometi on sellised küsimused nooruki jaoks lausa elulise tähtsusega. Need tuleb vastuste leidmiseks oma eakaaslastega, täiskasvanutega ja ka vanemate inimestega läbi arutada. Lapsele peab võimaldama aega tegeleda ka meie meelest mitteoluliste asjadega. Lapsel tuleb mitmeid kordi vaadata samateemalisi filme … Tuleb veeta tunde peegli ees, uurides oma nina ning igat vistrikku sellel, veendumaks, et kellelgi teisel pole nii hirmsat nina. Vedeleda kella vaatamata, kus juhtub, unistades ja reisides avasilmi. Lobiseda tundide kaupa telefonitsi … Kõrvalt vaadates näib see täieliku jamana, ent see on lapse jaoks hetkel tähtsaim asi maailmas.

Sellel kõigel on vaid üks eesmärk — tutvuda iseendaga, sellise unikaalse, imepärase ja kummalise olendiga.

Vabalt mõtlev ja tunnetav laps võiks probleemideta hakkama saada näiteks selliste asjadega:

Loe veel

  • Valmistada endale toitu värsketest puu- ja köögiviljadest, kui ta tunneb, et just see on hetkel tema jaoks parima ja jätta seepärast ema poolt valmistatud toit mikroahjus soojendamata …

  • Leida mida iganes ka ilma guugeldamata. Minna lihtsalt tänavale ja küsida mööduja käest: „Öelge palun, kuidas ma leian kaubanduskeskuse?” Naeratada seejuures ja tänada. Kas ta teeb seda vabalt ja sujuvalt?

  • Hakkama saada kanalisatsiooniummistusega. Kas laps oskab ja julgeb kutsuda santehnikut? Kas ta teab, kes see santehnik üldse on ja kuidas teda kutsuda? Kas ta ei kutsu santehnikut ja likvideerib ise ummistuse? Kas ta üldse on valmis eluliste asjadega tegelema?

Paraku on aga just pigem eeskujulikud õppurid ilma jäetud sellest reaalsest elust, igapäevaprobleemide lahendamise oskusest. Juba 3-aastaselt tuubitakse neile pähe abstraktset infot — millest suuremat osa ei kasutata mitte kunagi — samas ignoreerides lapse keha ja hinge vajadusi. Eliitkool ei pea olema elueesmärk.

Näitena võiks tuua ühe sellise õppuri. Nüüdseks on ta juba 35-aastane, ning ei tea siiamaani, mida ta armastab teha, kuidas tahab puhata, mida tahab saavutada lähitulevikus ning ka kaugemas perspektiivis. Oma isiklikke soove tal ei ole. See mees on alates 14.eluaastast pidevas sügavas depressioonis. Aeg-ajalt haigestub ootamatult mingisse raskesse haigusesse (nt. meningiiti). Ainult siis saab ta loa lihtsalt vedeleda ja mitte midagi teha. Kui temalt küsida, mida ta ise tegelikult tahab, mis teda rõõmustaks, siis naeratab ta nukralt ning ütleb, et tema unistuseks on üksainus väike tuba, ilma igasuguste sidevahenditeta.

On ju kohutav? Ta on kurnatud sellise tasemeni, et ei suuda endale rõõmu isegi ette kujutada, ammugi mitte seda endale ihata. Tal on vahele jäänud see etapp elust, mil laps avastab oma rõõmuallikad ning saab teada, millised ressursid tal on. Ta ju ometi õppis! Aga milleks? Lõpetas kolm ülikooli ning kannatas pidevalt haiguste käes. Ta töötab suures ettevõttes, mis pole mitte kuidagi seotud tema omandatud haridusega.

Mitte ükski organism ei ole suuteline pidevas töös viibima. Nii nagu atleedi lihased vajavad aeg-ajalt puhkust, nii vajab ka aju info töötlemiseks aega, psüühika aga vajab ressursse taastumiseks. Ressursiks võib olla mis iganes: suhtlemine sõpradega, jalutuskäigud looduses, käsitöö, „mõttetute naudingute saamine”. Just sellisel seisukohal on psühhoterapeudid, kes soovitavad seda moraalse läbipõlemise profülaktikaks. Rõhk on sõnal „mõttetud” . Seega on vähe, kui õpetada lapsele matemaatikat või keelt ülimalt kõrgel tasemel. Me peame talle õpetama endaga ja ümbritseva maailmaga toime tulema — tegema seda teadlikult, mõistma hästi iseennast, hoolitsema enda eest. Kõlab banaalselt? Aga esita endale praegu küsimus: „Mida ma hetkel tunnen?” Ja Sinu vastus? Just, seda koolis ei õpetata.

Allikas: Psihhologija, 2014

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare