Pajuvärava jõulublogi: Selline asi juhtub, kui su elu on kui tõsielusaade

 (1)

Pajuvärava jõulublogi: Selline asi juhtub, kui su elu on kui tõsielusaade
Foto: Erakogu

Jõulud on lõpuks möödas. See oli sedakorda üks uskumatult muhe ja tore ja armastust täis aeg. Postkaardid, mida ma kõikidele saata plaanisin, jäidki mõtteks, sest ma lihtsalt ei jõudnud.

Ma loodan aga, et inimesed tajusid neid häid mõtteid, mis mina ja Uma ja Raju nende poole teele lasime. Kuigi ma ausõna üritan end järgmisel aastal parandada, sest mina sain sel aastal mõned päris-päris postkaardid ja need tegid mulle väga palju rõõmu.

Kirjad-soovid võõrastelt

Minu armsasse puidust postkasti potsatas viis-kuus kaarti-kirja täiesti võõrastelt inimestelt. Kirjutajateks erinevas vanuses inimesed, ikka need, kes ka talvisel hooajal „Meie pere ja muud loomad" saadet jälgivad. Enamasti puudus saatja aadress, mis minu jaoks on märk sellest, et inimene ei ootagi oma mõtetele vastust, andmine on tähtsam kui saamine.

Foto: Erakogu

Loe veel

Seotud lood:

Sain häid nippe, kuidas soojustada maja, kuidas paremini loomade eest hoolitseda või lihtsalt südamlikke tervitusi ja paberile pandud, mõttega teele lastud kallististusi, mis jõudu annaks kõige selle tohuva-pohuga toime tulla, mis siin Pajuväraval aset leiab. Iga kirja avades ja lugedes tulid suurest tänutundest pisarad silma. Selline kaasaelamine on oluline ja teisipidi natuke väljateenimatu, sest tuhanded ja tuhanded inimesed elavad täpselt seda sama elu, aga nad lihtsalt ei jaga seda tõsielusaatena. Üks salajane päkapikk, keegi Saaremaa naine, suutis detsembri jooksul kaks korda just siis minu hoovile tulla, kui mind kodus ei olnud. Ta jättis esikusse suure kotitäie isekootud villaste sokkide ja tutt-uute laua- ja voodilinadega. Helistas mõned päevad hiljem, ja uuris, kas olin varanduse ikka leidnud ning keeldus ütlemast, kes ta selline armas hing on.

Need hetked teevad südame soojaks ja küllap natuke ka seetõttu olin ma isegi päkapikuks paarile inimesele, kes oma ukse tagant ehk pisut ootamatud jõulusoovid leidsid. Loodan, et nemadki tundsid samasugust siirast rõõmu.

Jõululaupäev Hansode klanniga

24. detsember on vaieldamatult jõulude kulminatsioon ja minu jaoks on see päev alati paigas: päeval toimetan pliidi taga, valmistan õhtuks liharoogasid ja muud kraami, mida oma vanemate koju jõululauale viia.

Sedakorda tegin ma ahjus hane. Ei, mitte oma lemmikut Bibibid, vaid ühe tema liigikaaslase, kes kasvas laste isa juures ja sai selleks puhuks lihaks tehtud. Mulle meeldib gurmeetada, kui selleks aega võtan: küpsetasin 4-kilogrammist vabajooksulindu 4 tundi, glasuurisin mee-punasesõstra siirupi-vürtside ja oliiviõli kastmes ja täitsin seest punases veinis aurutatud õunte ja sibulatega. Kuldpruun ja imeline liha sai, parajalt sitke, nagu vabajooksu linnuliha ikka.

Lisaks tegin ma tervele oma perele kingitused: marineerisin kõigile purgi või paar lutsukala, sest see on asi, mis mul enamasti imeliselt välja tuleb ja kõigile maitseb.

Foto: Erakogu

Teisipidi on isetehtud kingitused need, mis minule alati korda lähevad. Nii saaja kui kinkija rollis. Ma püüan aastaid välja astuda sellest kommertsivankrist, mis kaasaegsete jõuludega kaasas käib. Loomulikult ei saa päris poekingitusteta, sest lastele on see oluline, et nad saaksid midagi, mida nad väga ihkavad. Ja nemad paraku ihkavad asju, mida reklaamidest näevad. Ja lapsi on Hansode klanni peale kokku kümmekond.

Uma ja Raju kingikotti said mõned head raamatud, mida on neile tore ette lugeda, palju meisterdamiskraami Umale, autosid ja sõiduradu Rajule. Laste jõulukotid olid suured: sinna sattus lisaks eelmainitule suurte silmadega kaisusid, magusat, arendavaid mänguasju ja kindlasti lelusid, mida ma veel isegi näinud ei ole. Suure pere rõõmud, kõik panustavad lastesse... ja järgmisel päeval oleks lastetoas nagu uute mänguasjade pomm plahvatanud, kõik on laiali. Aga see käib asja juurde.

Kuidas lunastada kingid?

Meie peres on nii, et alati tuleb kohale päris jõuluvana. Ootamatult selgus, et sel aastal lausa 40ndat korda jutti ja millegipärast pole isa kunagi kohal, kui jõuluvana tuleb. Mina siit küll muud seost otsida ei oska kui see, et minu isal on tõeline jõuluvanafoobia ja imelikul kombel läheb alati just sel hetkel isa sõbral, onu Joelil auto katki, mida suurfarmi garaažis vaja putitada on...

Jõuluvana küsib alati kõigilt, kuidas neil läinud on. Mida aasta toonud on, mida oleme kogenud, kas keegi on juurde sündinud või hoopis lahkunud. See on hästi hingeline tagasivaade aastale, vahest isegi ainus suurem kokkuvõte, mida ma oma sees ja pere ringis teen.

Minu aasta on olnud täiesti pöörane. Kohe kõige pöörasem kogu sellest 32st, mis mul seni elatud. Aasta tagasi polnud mul aimugi, et mul jaanuaris oma kodu tuleb muretseda või et minu teele tuleb menukas telesaade, kus olen ise peaosas, mitte kaardi taga nagu tavaliselt. Mul polnud aimugi, et asun ise ehitama ja tuunima maja, millel on imeline ajalugu ja suur potentsiaal. Ei teadnud sedagi, et Eestis on nii palju imelisi inimesi, kes võhivõõrastele head soovivad ja on valmis igakülgselt kaasa aitama ühe talu uuestisünnile. Rääkimata kõigest sellest, mida ma enda kohta olen teada saanud...

Seepärast panin selle kõik oma jõululuuletusse, mida meie peres ongi kombeks ise kirjutada, sest nii pääseb võõraste tekstide päheõppimisest. Ja puudutab palju rohkem. Minu tänavune loomingujupike on ka teile lugemiseks.

Kallis Jõuluvana, ma annan Sulle aru, et vahel arutuses peidus ongi aru.

Mul aasta olnud täitsa hull,

kord tunne sada, kord tunne täitsa null.

Ja just see ongi nii väga hullumeelselt hull,

et teekond nullist sajani on uskumatult pull.

Ma nutnud olen palju,

just õnnest õige valjult.

Ma naernud olen ka.

Pisarateni.

Taaskord õige valjult.

Ma olen justkui kasvand suureks

ja saanud omamoodi juureks

lastele, talule, hanele, telele.

See olnud on üks võimas tuur ümber Päikese,

kas pole, eks?

Aga nüüd ma palun, et enam poleks nõnda hull.

Soovin rahu, tasakaalu, vaimujõudu, pisikest naeru.

Oskust tõmmata pidurit, kui hakkan kukkuma kaevu.

Palun parimast parimat kogu me klannile,

südamest headust ja õnne perele, kellest

tähtsamat, paremat, siiramat maailmas pole.

See kõik on nõnda arutu,

et minu siiralt palutu

raudselt täide läheb ka.

Kallis jõuluvana, ma annan sulle aru,

et vahel arutuses peidus ongi aru!

Loodetavasti olid teilgi imelised pühad ja saite oma lähedastega koos kvaliteetselt aega veeta. Minu jõulud olid parimatest parimad. Ilusat vana aasta lõppu ja toogu uus sadu kordaminekuid!

Heidi

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised