EESTI EMADE LOOD: Ursula Ratasepp: hakkasin arsti kabinetis lihtsalt lahinal nutma

 (2)

Ursula Ratasepp - Linnateatri näitleja
Ursula Ratasepp - Linnateatri näitlejaFoto: Priit Simson

"Ma pidin olema vähemalt sama hea, kui mitte parem, kui kõik teised emad! Ja ma olin kaotamas", räägib Ursula Ratasepp oma elu esimesest emadusvõistlusest, mille ta ise noore ja püüdlikuna endale korraldas ja milles ta ennast kaotajaks pidas. Kuid ta ei olnud kaotaja. Ta oli ema, kes iseennast usaldama õppis.

Delfi pereportaal Pere ja laps ning Perekeskus Sina ja Mina koguvad ja jagavad emade lugusid sellest, kuidas ema mõnikord tõesti enam ei jaksa, kuid teinekord on temas lausa ennenägematult palju jõudu ja armastust. See on Ursula lugu.

Esimene emadusvõistlus

Kui mu esimene laps sündis, ei osanud ta hästi imeda.

Mis tähendas, et piima ei tekkinud piisavalt; laps, kes oli juba sündides väga väikese kaaluga aina kaotas seda, oli uimane, väsis kiirelt üritamast, ja piima ei tulnud ega tulnud kuidagi. Ma enda meelest oskasin abi küsida küll — konsulteerisin mitme erineva imetamisnõustajaga, raamatud ja foorumid lisaks. Iseennast ma millegipärast kuulata ja usaldada ei julgenud. Tulemuseks oli programm, mida ilmselt paljud sellises olukorras naised on läbi teinud: last tuli äratada iga kahe tunni järel (sh öösel), kaaluda, imetada, kaaluda uuesti, valmistada lisatoitu puuduvas mahus, manustada see lapsele (loomulikult süstlaga, sest pudel võinuks ju imemisvõtet veelgi enam rikkuda), proovida vahepeal uinuda ja alustada kõigega algusest juba vähem kui vaid kahe tunni möödudes. Igal vabal hetkel (ma ei kujuta ette, millal need küll pidid olema?) tuli pumbata, et piima kindlasti tekiks. Ning väga mitmed nõuandjad, välja arvatud haigla juures olevad imetamisnõustajad, soovitasid anda lapsele pigem vähem lisatoitu, et ta ei kaotaks rinna vastu huvi.

Loe veel

Seotud lood:

See tähendas, et suurema osa ajast nuttis laps näljast.

Kui käisime perearsti juures kuukontrollis — käsil võis olla juba teine või kolmas kuu — kus ta, registreerides, et laps on liiga vähe juurde võtnud ning kuuldes imetamisraskustest, soovitas mul rohkem puhata, hakkasin ma arsti kabinetis lihtsalt lahinal nutma. Millal ja kuidas? Ka soovitas ta anda lapsele rahulikult lisa. Aga see ju nulliks kõik mu varasemad ponnistused? Kusjuures, pange tähele, MINU ponnistused! Sest olgugi, et ma olin sellele teele asunud kõige siiramalt oma lapse parimale mõeldes, sai sellest üpris kiirelt minu esimene, küll veel teadvustamata, emadusvõistlus.

Ma pidin olema vähemalt sama hea, kui mitte parem, kui kõik teised emad! Ja ma olin kaotamas.

Mul võttis üksjagu aega leppida sellega, et mu laps ei saa ainult rinda. Et ma annan talle lisatoitu juurde. Et ma ei ole sellepärast kohutav ema. Et lapsele on märksa halvem nälg kui pudel. Mul läks üksjagu aega leppida sellega, et see, kuidas ja mida mu beebi sööb, on imelikul kombel ka kõikide teiste asi. Et üldse imelikult palju sellest, mida olin senini pidanud ema ja lapse omavaheliseks suhteks, on kõikide teiste asi. Et kommenteerijad (“Minu laps isegi ei näinud pudelit!”) lihtsalt ei tea, kui palju see võib ülipüüdikku noort ema tundlikul hetkel riivata. Et on suurepärane, kui sa annad endast kõik, aga kui sellest ei piisa, siis kuula mõistuse häält. Ja see ütleb: peaasi, et nii laps kui ema naeratavad, on puhanud, on terved ja söönud.

Kui sa aga näed, et su naine, õde, tütar, sõbranna suurest väsimusest enam iseennast ei kuule, siis on see midagi, mida peaksid ütlema sina, hellalt, aga kindlalt: see ei ole võistlus! Igal perel, igal lapsel ja igal emal on omad parimad lahendused, iga suhe on eriline.
Mu teine laps sündis kilo raskemana ja hoolimata mu suurtest seesmistest hirmudest ja kõhklustest, oli juba sünnitusmajas eeskujulik rinnalaps.

Iga suhe ON eriline. Ja see ei ole võistlus.

Ursula Ratasepp

Evelin Võigemasti isiklikku lugu sellest, et mõnikord tõesti jaksa olla, loe SIIT!

Anna-Greta Tsahkna lugu võid lugeda SIIT!

Kirjuta ka sina oma lugu:

  • teistele emadele äratundmiseks,
  • tulevastele emadele kingituseks,
  • enda ema meenutamiseks,
  • kõigile tähelepanu juhtimiseks — emadepäeval täname emasid kõige selle eest.

Lugu palun saata aadressile perejalaps@delfi.ee, märkides juurde, kas võime kasutada avaldamisel Sinu eesnime või soovid kirjutada anonüümselt.

Kogume koos Perekeskusega Sina ja Mina üheskoos Eesti emade lugusid emaks olemisest!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised