Ei ole olemas „raskeid lapsi“ — igaüks meist on erineva tundlikkusega



Ei ole olemas „raskeid lapsi“ — igaüks meist on erineva tundlikkusega
Foto: Shutterstock

Nuttev beebi võib olla paljudele lapsevanematele suurem väljakutse, kui nad seda enna lapse sündi üldse ette oskaksid kujutada. Mõnigi vanem muutub nutu peale ärevaks ja soovib seda kohe lõpetada mis iganes võttega.

On tavaline seegi, et mida pikem ja sagedasem on nutt, seda enam vanemad väsivad ja ühel hetkel võib hoolimise ja mure asemele tulla viha. Miks ta nutab? Jäägu ometi vait! Ma olen ju kõike teinud, mida ta ikka veel karjub?
Need on vaid mõned mõtted, mis võivad tulla ja mis omakorda tekitavad süütunnet. On ka vanemaid, kes usuvad, et beebid ja väikelapsed nutavad enamasti kiusu pärast või sellepärast, et neil on „halb iseloom". Öeldakse ju mõne väikse inimese kohta, et tema on meil „raske laps". Usutakse sedagi, et laps peab suutma oma nuttu ise kontrollida ja ennast maha rahustada. Pole haruldased ütlusedki, et „pole hullu midagi, sa ei saanud ju üldse haiget" või „ta on nii hea laps, ta üldse ei nuta".
Kuid tegelik tõde on see, et nutt on inimesele loomulik viis stressi väljaelamiseks ja ka oma vajadustest märku andmiseks. Beebi ainus viis ongi nutuga teada anda, et tal on ebamugav või mõni muu vajadus tahab rahuldamist. Nutu ignoreerimine, katkestamine või nutmise eest karistamine paneb lapse ebaturvaliselt tundma. Ta õpib emotsioone maha suruma ning muresid enda sees hoidma, mis omakorda muudavad edasise elu tõeliselt keeruliseks.

Seotud lood:

On leitud sedagi, et nutu aktsepteerimine aitab kaasa lapse ja vanema vahelise kiindumussuhte kujunemisele, mis muuhulgas mõjutab seda, kuidas täiskasvanuna ennast lähedussuhetes tuntakse. Põhimõtteliselt käib eelnev jutt ka jonni kohta.

Loe veel

Mitmed uurimused on näidanud seost nutmise ja füüsilise tervise vahel. Näiteks tervemad inimesed nutavad rohkem ja suhtuvad nutmisesse positiivsemalt. Samuti on lapsed, kes saavad piisavalt nutta, emotsionaalselt tervemad. Leitud on isegi seos parema õpivõime ning kõrgema enesehinnanguga. Nutta laskmine aitab vähendada käitumisprobleemide tekke ohtu, sest laps saab suurema osa stressist kehale loomulikul moel välja elada.

Kuid nutu põhjuste mõistmine polegi alati kõige peamisem. Tunduvalt tähtsam on vanema reaktsioon nutule. Mina võin väikelaste emana öelda, et ega ma alati ei olegi mõistnud, miks üks mu lastest beebina öösel regulaarsete vahedega karjudes ärkas ja ühel hetkel jälle sügavalt uinus. Oluline on vaid rahulikuks jäämine ja nutu lubamine (mis on tõeline väljakutse, kui see toimub peaaegu igal ööl). On ka hetki, kus mu kolmeaastane on nii väsinud, et ta ei tea enam, mida ta tahab. Ta tahaks minna lasteaiast koju, aga ta ei taha ka. Ta tahab mütsi pähe panna, aga ei taha ka. Kõike seda saadab suur nutt.

Ja nii ma võtangi oma karjuva ja sipleva kolmese sülle ja toimetan turvalisse kohta nutma. Või kui me oleme juba sellises kohas, siis seda parem. Ja iga kord on lapse karjumine läinud üle südamest tulevaks nutuks, ta ronib mulle ise sülle ja lihtsalt nutab. Seejärel aga lõdvestub ja teatab, et nüüd on tal hea olla. Esimesel korral, kui selline asi juhtus, olin ma tõeliselt ehmunud (ise veel lastepsühholoog ja laps karjub sedasi!), aga endas tuleb leidu jaksu mitte vihastada, ehmuda või häbi tunda.

On ju minu kui vanema vastutus aidata lapsel oma tunnetega toime tulla. Ja muidugi tuleb alati analüüsida, mida meie lapsevanematena saame teha teisiti, et laps nii ei väsiks. On täiskasvanute vastutus, mis kell laps magama läheb, kas igapäevane rutiin on olemas jne. Stressi kaotada pole võimalik ja ka vajalik, sest elu on ja jääb ootamatuks, kuid üleliigseid pingeid saab kindlasti iga vanem kontrolli all hoida.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised