EESTI ISADE LOOD: Lembitu lugu: ema haaras kahe käega peast, sest kogu jutt tundus olevat puhas ulme



EESTI ISADE LOOD: Lembitu lugu: ema haaras kahe käega peast, sest kogu jutt tundus olevat puhas ulme
Foto: Shutterstock

Niipalju kui oma isa mäletan, oli ta alati selline tõsine ja vahetevahel tundus, et ka range. Tegelikult see kõik nii ei olnud.

Südame poolest oli ta vägagi hoidev ja mõnes mõttes isegi alati vastutulelik ja abivalmis. Kuna isa töötas kogu oma elu metsamajanduses metsatehnikuna, siis on täiesti loomulik, et ta oli ka hasartne jahimees.
Mind, kui poissi loomulikult võlusid igasugused "riistapuud", mis mingilgi määral pauku tegid. Ja mitte ainult pauku, vaid tähtis oli ka asjaolu, et nendest nn. "riistapuudest" ka paras ports tina välja lendas. Olin esimeses klassis, kui painasin, et isa annaks mulle võimaluse vana-aasta õhtul ka püssiga pauku teha. Ilmselt tüütasin ma oma mangumisega ära ka ema, sest just tema oli siis minu selja taga isaga kokku leppinud, et isa paneks ühte padrunisse pisut rohkem püssirohtu sisse. Seda ikka selleks, et püssi tagasilöök oleks suurem ja võtaks minult edaspidiseks igasuguse tahtmise püssidega lähemat tutvust teha.

Ja siis see vana-aasta õhtu saabus. Teadsin, et ma saan oma AUpaugu lasta ja see teadmine tegi minust hoopis teistsuguse poisi. Õhtu saabudes olin ma loomulikult valmis seda kauaoodatud pauku tegema ja lõppude-lõpuks isa ulataski mulle ühe oma kaheraudsetest ja õpetas, kui kõvasti ma ikka peaksin püssi kaba vastu õlga hoidma ja kuhu püssitoru suunata. Ise ta teadlikult seisis minu selja taga ja valmistus mind püüdma, kui peaksin selle tagasilöögi toimel "lendama" hakkama.
Panin püssi palge, vajutasin kaitseriivi ära ja vajutasin päästikule. Avaldan kohe ka saladuse, miks ma lendu ei tõusnud. Nimelt elas meiega tol ajal ka vanaema, kes mind oli hoiatanud, et püss peaks väga kõvasti tagasi lööma, kuna ema oli isale soovitanud püssirohtu padrunisse juurde panna. Siiski pean tunnistama, et tagasilöök oligi päris kõva, kuid ma tegin tähtsa näo pähe ja lasksin välja paista, et polegi miskit hirmsat selle laskmisega.
Ema ja isa olid hämmelduses, sest ilmselt nad mõlemad lootsid, et peale seda pauku ma mitte kunagi enam püsse näppida ei taha. Nende lootused luhtusid täielikult ja kuna isa nägi, et huvi relvade vastu mul aina kasvas, siis keelamise asemel hakkas ta mind hoopis õpetama. Ja see õpetus oli täielik. Mitte ainult lasta ei pidanud ma oskama, vaid ka relvadega õigesti ümber käia.

Loe veel

Seotud lood:

Nii mõnelgi hommikul kooli minnes oli parem õlg nii valus ja paistes,sest õhtu jooksul sai kõmmutatud teinekord oma 30-40 lasku ja seda kõike selleks, et iga lask ka märki tabaks. Isa saagis mootorsaega ümmarguse palgi otsast kenad kettad ja hakkas neid veeretama ja mina pidin siis neile ketastele pihta saama. Isa õpetus oli alati selline, et mistahes loomale või linnule tuleb pihta saada selleks, et raipeid metsa maha ei jääks. See tähendas, et iga pauk peab olema ilmtingimata surmav.

Kuna tol ajal peeti jahti suurulukitele peamiselt puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, siis alati võttis isa mind sellistele jahtidele kaasa. Ei mäleta enam, kas olin juba kolmandas-neljandas klassis, kui ühel jahipäeval ütles kohaliku metskonna metsaülem mulle, et mis ma ikka NIISAMA jooksen mööda metsa, peaksin ka püssi kaasa võtma. See oli NII suur tunnustus, et hing jäi kinni. Vähe sellest, et püssi võisin kaasa võtta, andis isa sel hetkel mulle oma K-750 võtme ja käskis kodus ära käia ja püss ära tuua. Kogu jahikollektiivi silmade ees lõin motikale hääled sisse ja põrutasin koju. Ema haaras kahe käega peast, sest kogu minu õhinal ette kantud jutt tundus talle olevat puhas ulme. Kuid ei olnud. Jõudsin kenasti metskonda tagasi, kus kõik teised juba ootasid. Panin mootorratta kenasti oma kohale, andsin võtme isale tagasi, võtsin külgkorvist OMA püssi ja padrunid ja olin valmis "lahingusse" minema.

Palju-palju aastaid hiljem sain ma teada, et isa oli metsaülemaga kokku leppinud, et nad jälgivad igat minu liigutust. Noh, et millal ma padrunid relva panen ja kuidas relva hoian. Teadsin muidugi peensusteni, kuidas relvaga ümber käia, seega relv oli rihmaga üle õla rippumas. Kuid samas relv oli lahti murtud ja loomulikult raudades ei olnud padruneid. Siis tuli hetk, mil metsaülem selgitas, kus täpselt kütid peaksid ees seisma, ehk kust võiksid loomad metsasihti ületada. Sellel päeval kütiti metsanotsusid. Ootamata, millal metsaülem minu koha kätte näitab, otsustasin ise talle öelda, mida mina asjast arvan. Ütlesin, et üks paremaid kohti on vahetult lageda raiesmiku kõrval, et seal on ka lai ja sügav turbakraav ja, et kui selle kraavi otsas seista, siis oleks vägagi hea seal looma täpselt tabada. Metsaülem vaatas mulle otse silma sisse ja lisas: "Mis sa siis ootad, lippa OMA kohale!" No kahte korda seda öelda polnud tarvis ja peagi oli ma just selle koha peal, kust lootsin notsusi tulevat.
Ajujaht algas ja peagi oli kuulda hagijate häält. Tähendab - metsanotsud olid avastatud. Panin turbiinidega laetud padrunid raudadesse ja jäin ootama, kas minu oletus ka põhja peab. Pidas, sest mõne minuti möödudes ilmus raiesmiku serval nähtavale päris kogukas notsu, kes hetkeks peatus, nagu kuulates, kus täpselt hagijad hauguvad ja siis suundus ta täpselt selle suure turbakraavi poole. Olin valmis seda notsut "ära kutsuma", sest vedasin püssi sihikut kogu aeg notsuga kaasas. Kui viimane oli laskunud täiesti kraavi põhja ja tegi esimese sammu kraavist välja tulemiseks, kõlaski minu kuulipritsi esimene pauk ja notsu libises kraavi põhja tagasi. Seda siis juba elutu kehana. Süda juubeldas sees, kuid kaua ma seda juubeldamist ei saanud nautida, sest peagi ilmusid täpselt samast kohast veel kolm metsanotsut. Kuna neil olid hagijad lausa kannul, siis oli nende jooks ka pisut kiirem, kuid ikkagi liikusid ka nemad just sellesama kraavi poole. Olin juba jõudnud tühja padruni asemele uue panna ja ootasin põnevusega, et mis saab edasi. Kui olin juba kindel, et ka nemad läbivad kraavi, arvas üks notsudest, et nad muudavad kurssi ja jooksevad kraaviga hoopis paralleelselt. Valikut polnud, tuli tulistada vähemalt ühte neist pisut diagonaalse nurga alt ja tagantpoolt. Vedasin sihiku viimasena jooksvale notsule ja vajutasin päästikule. Nägin vaid, kuidas notsu jõnksatas ja tegi lumes uperpalli. Ka kusagilt mujalt kostis mitu lasku, mis omakorda tähendas seda, et metsas oli märkimisväärselt suur notsukari, kes koerte eest kõik "laiali" pudenesid.

Kui aju oli lõppenud ja ajajad metsast välja ilmusid, hakati pärima, kes ja kus ja keda laskis. Kui isa minuni jõudis, siis vastasin talle, et mina tegin ka paar "plärtsu". Iga kord isa oli kodus küsinud, kui ma kodus juhtusin pauku tegema, et mida ma seal seekord plärtsutasin. Nüüd aga vaatas isa uudishimulikult ringi ja kuna MINU notsud olid lumes, siis esimesel pilgul ta neid isegi ei näinud. Siis näitasin oma trofeede asukohad isale ette ja selle asemel, et kasvõi üks tunnustav sõna mulle öelda, ütles ta vaid, et läheme ja veame nad siis tee peale välja.
Selleks ajaks kogunesid juba ka kõik teised jahimehed meie juurde ja minul soovitati oma jõudu edaspidiseks säästa ja paljud mehed läksid notsusid tee peale vedama. Alles siis selgusid ka minu tabamuste kohad. Esimese ja kõige suurema metsnotsu eluküünla kustutas kuuli tabamus otse kõrva taha, teine notsu aga sai tabamuse vasaku esijala taha, ehk siis südamesse. Selle päeva jahisaak oli kokku seitse notsut. Lubasid oli aga kokku üheksa ja see tähendas, et homme, ehk siis pühapäeval tuleb jälle jaht. Ma ei hakka täpsustama, kuidas möödusid selle päeva "matused", kuid kahtlematult olin leidnud oma kindla koha SUURTE MEESTE seltskonnas ja nii see jäi pikkadeks aastateks.

Isa oli mulle õpetanud mitte ainult relvadega ümber käimist. Just tema näitas mulle, kuidas käsihöövliga saab teha vägagi sileda kena laua, kirvele varre või kuidas voolida imeterava pussnoaga rehale pulki.
Nüüd,kus taat on ammuilma parematel jahimaadel, meenutan ma väga tihti neid päevi, millest minu mällu on jäänud sellised pisiasjad, mis mind on aidanud kogu edaspidise elu. Tänaseks olen eluratast veeretanud pisut üle 60 aasta, kuid mälestused oma isast on sama värsked, nagu kõik see oleks alles eile aset leidnud.

Lembit Liht,(63)
Tallinn

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised