Kui nõukogude ajal oli ikkagi moes laste füüsiline karistamine, siis pean ütlema, et minu isa ei tõstnud minu vastu mitte kunagi kätt. Me saime alati kuidagi teistmoodi hakkama. Eks oli ka igasuguseid probleeme ja jamasid. Ja vahel läks ta hääl ikka üsna kõvaks, aga seda ei olnud, et oleks vitsa või rihma või kolaka vastu pead saanud. Talle ei läinud suurt korda ka väikeste poiste sigadused, kuna tal oli endal ka teatav vigur sees.
Siia juurde võiks rääkida ühe üsnagi markantse loo nii nagu ta mul meeles on. Olime maal vanaema juures koos sugulastega. Ema millegipärast tookord seal ei olnud, aga meil oli seal ikka nädalavahetuseti või suviti suur seltskond sugulasi koos. Mina olin siis koolipoiss ja eks ikka oli vaja ulakusi teha. Ja siis oli üks lõuna- või õhtusöök, täpselt enam ei mäleta, kui tädimees tõusis, et laualt suppi tõsta. Ja nagu lastel vahel kombeks on, et saaks ikka nalja ja pulli, võtta tõusjal märkamatult tool alt ära. Ja eks tädimees siis istuski tühja koha peale ja supitaldrik koos supiga lendas üle pea vastu seina puruks. No see oli küll nüüd väga paha temp ja ilmselgelt pidi sellel olema tagajärg. Isa käratas mu peale ja läksime kahekesi kööki. Eks isal oli tunne, et ta peab nüüd kuidagi näitama oma suhtumist. Aga läks hoopis nii, et isa lõi kaks nähvakat rihmaga vastu lauda, ise mulle silma pilgutades ja naeru tagasi hoides. Seejärel tema läks tagasi elutuppa ja mina läksin õue.
Minu isa oli eluterve mõtlemisega veel ühes mõttes. Ma õppisin muusikakeskkoolis, kus oli väga pingeline eluolu, pikad koolipäevad, lisaks eriala- ja muusikatunnid, mille järel tuli veel õhtuti kodus pilli harjutada. Ja kuigi ta oli ise terve elu teinud rasket füüsilist tööd, siis mõistis ta alati, et minu töö ja kohustus on õppimine ega andnud mulle kodutöödega ülemäära kohustusi juurde. Mul oli koolivendi, kellel olid selle koha pealt väga mõistmatud vanemad, kes panid lastele lisaks igapäevasele õppetööle veel hullumeelseid ja jaburaid koormusi lisaks.
