Isa blogi: Hirmuga mõtlen, et homme tuleb mu pere koju tagasi

 (1)

Isa blogi: Hirmuga mõtlen, et homme tuleb mu pere koju tagasi
Isa blogiErakogu

Homme täitub nädal hetkest, kui ma viimati oma peret nägin. Terve nädala on nad veetnud maal Esileedi vanemate juures. Seda igatsust, mida ma olen kogenud, ei saa sõnadesse panna. Ei möödu tundigi, kui ma nende peale ei mõtleks. Kuid siis tuleb mulle meelde, et ma ei pea ju igatsema, vaid pean lihtsalt käe välja sirutama, sest mul on kauss puhastatud kiividega siin samas. Mul on vist mingi vitamiinipuudus, aga kiivid lähevad praegu eriti hästi peale ja ma ei saa neid mõtteist minema. Oot, te mõtlesite, et ma igatsen oma pere järele? Olge nüüd. Nad on küll toredad ja puha, kuid siis helistavad nad mulle Skypega ning ma vaatan Esileedit, kelle seljas turnivad kolm intensiivset tegelast ning vaikselt ligi hiilinud igatsus asendub kiiresti hirmuga, sest ma taipan, et nad tulevad juba homme koju.

Ma olen selle nädala veetnud täiesti antisotsiaalselt. Ma ei ole ühegi sõbraga suhelnud, vaid ma olen nautinud vaikuse imelist heli. Ma olen olnud produktiivsem, kui kunagi varem. Töö lippab nii kenasti, et ma isegi unustan, et ma saan töö eest raha, vaid võrreldes tavapärasega on see puhas rõõm.

Küll aga olen ma enda juures märganud asju, mis mulle natuke muret valmistavad. Pidevalt, kui midagi riiulilt ära kaob, siis ma vaatan lastele sügavalt silma, sest nemad ulatuvad igale poole ja veavad asju igas suunas. Pult kadunud? Lapsed panid pihta. Telefon kadunud? Jälle lapsed. Võtmed? Vennas, kus võtmed on? Kuid just võtmetega on olnud täiesti segadusse ajav kogemus, kuna viimase nädalaga on mul riiulilt ära kadunud üks komplekt autovõtmeid ja kaks komplekti koduvõtmeid. Mis veel hullem – mul ei ole kellelegi näpuga ka näidata ja vaikselt hiilib ligi tunne, et äkki polegi lapsed need, kes siin majas asju kaotavad.

Loe veel

Seotud lood:

See on see hetk, kus ma tunnen Esileedist puudust, sest ta on fenomenaalne asjade leidja. Täpsem oleks ehk isegi öelda, et mina olen kohutav asjade otsija. Kui Esileedi annab mulle suuna kätte, kust ma midagi otsima peaks, siis ma tõenäoliselt ei leia, sest ma olen märganud, et mina otsin täpselt sellest kohast, kuhu ta mind saadab. Kui ta ütleb mulle ,et see on alumisel riiulil ja seda seal ei ole, siis ma ei leia seda. Kui tema tuleb ja näeb, et see on sealsamas, lihtsalt riiul kõrgemal, siis kuidas ta sai üldse oodata, et ma peaksin selle sealt leidma. Tema ütleks muidugi, et see on loogiline, et kui öeldud kohas pole, siis vaata teistesse kohtadesse. Mina nii ei tööta.

Ma olen märganud ka seda, et ma oleksin kohutav vanapoiss. Ma käiksin vist kuu aega samade riietega. Ainus põhjus, miks ma olen nädala jooksul riideid vahetanud, on see, et igakord, kui Esileediga Skypes suhtlesime, siis tema ei suhelnud minuga lihtsalt lobisemise eesmärgil, vaid ta silmad on nagu lokaatorid, et ekraanil ringi vaadata, mis seisus ma siin olen. „Henry, sul on täna ikka sama särk seljas? Sa pead lubama, et sa käid täna dušši all ja paned riided pesukorvi!” Ega ma nii hullult ka nüüd haiseda ei saa, et ta seda 50 km kaugusele Põlvasse tunneb, mõtlesin ma ebakindlalt, ise ettevaatlikult kaenlaalust nuusutades. Aga jah, mul on Esileedit vaja, sest tema nõudmine, et dušši all tuleb vähemalt korra päevas läbi käia ja kuumal suvisel ajal enamgi veel, tundub olevat õigustatud.

Kuid ma olen lisaks oma palgatööle olnud ka hea mees. Ma ostsin meile uue tolmuimeja. Sellepärast, et Esileedi andis ülesande, et ma pean kõik tolmuimejaga üle käima ning mina pole nõus vanaga tõmbama, sest see on kohutav. Kui me selle aasta aega tagasi hirmsa raha eest ostsime, siis müüja kiitis, et see on kõige vaiksem tolmuimeja turul ja tõmbab suurepäraselt. Vaikne oli ta tõesti, kuid tõmbe omadused jätsid tunde, et toru on pidevalt täis. Ei olnud täis. Tõmbaski lihtsalt kohutavalt. Teiseks olen mina olnud alati see, kes koju kõike ostab. Olgu selleks potid, pannid või uued kodumasinad. Kõik meie pannid olid läbi ja nii kui Esileedi uksest välja läks, lendasid ka pannid uksest välja ning Esileedi veel ei tea, aga soetasin meile uued Fiskarsi pannid. Ma olin juba unustanud, mis tunne on muna praadida nii, et sa ei pea seda põhja küljest lahti kraapima, vaid see libiseb sealt ise küljest.

Ka olen teinud kodus ära tööd, mida ma olen pikalt edasi lükanud. Ma tunnistan täiesti ausalt – ma ei ole eriti kuldsete kätega. Vastupidi, kui mul haamer käes on, siis parem jookse, sest ilmselgelt ma ei kasuta seda naela seina löömiseks. Kuid samas ma saan iga tööga hakkama. Olen ma ju suisa olnud ka tööl firmas, kus minu tööks oli suurköökide nõudepesumasinate paigaldamine ja hooldus. Oh, kuidas ma seda tööd vihkasin, sest, kui on üks asi, milles ma end üldse ei usalda, siis see on veeühendused ja ma olin kogu aeg pinges. Ma näen siiani unes toruteipi ja ärkan higisena üles.

Kuid on jäänud viimased tunnid, kus ma saan hommikuti magada, unustada nuge laua servade peale, jätta vetsu uksi lahti, kartmata, et keegi pead pidi potti end upitab. Ma leian üles puldi, mis on kogu aeg ühes kohas. Kuid samas tuleb koju ka Esileedi, kes leiab kadunud võtmed umbes kahe minutiga, tuleb koju Noorsand, kes armastab end hommikuti aeglaseks ärkamiseks mu kaissu end kerida, tuleb Piiga, kes iga natukese aja tagant tuleb musi küsima ja tuleb Vennas, kelle arust olen ma maailma kõige naljakam inimene. Üksi olla ja kiivisid nautida on tore, kuid oma lemmik inimestega maailmas neid jagada on veel toredam. Polegi ammu kaksikute laiali loobitud toitu koristama pidanud. Head Vabariigi aatapäeva!

Meil on ka Facebooki leht, kus me aktiivsed oleme. Oled sinnagi oodatud!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised