Nii ma peangi tihti balansseerima selle vahel, kes ma tegelikult olen ja selle vahel, kes ma olema peaksin. Näiteks on mul väga must huumor. Sageli olen ka irooniline ning mõnikord ka sarkastiline. Hoolimata sellest, et kõik kolm last on hirmus naljakad, ei saa nemad veel väga hästi sellest aru, kui ma nalja teen. Kui ma lõpuks nende kohkunud nägudele teatan, et issi tegi lihtsalt nalja, siis ei muutu ikka midagi, sest nende huumorisoon pole veel päris see. Nende jaoks on hoopis naljakas, kui ma ootamatult kapi tagant välja kargan, mida ma aeg-ajalt teen. Kui ma endale kellegi aluspüksid pähe tõmban, mida ma samuti aeg-ajalt teen. Kuid kui püüan naljatleda nii, nagu on minu huumorisoon, siis on tuba vaikne ja vaid Esileedi tänitab: "Kuidas sa aru ei saa, et nad on veel väikesed!? Nad ei tea veel, mida tähendab nalja tegemine!"

Ka tahab Esileedi pidevalt, et me oleksime ühes meeskonnas. Kui me lapsele midagi ütleme ja laps sellega nõus ei ole, siis me peame üksteist toetama, et teineteise autoriteeti mitte õõnestada. Kuid Esileedi ja minu arusaam lubatust ja keelatust on nii kuramuse erinev. OK, sellest ma saan aru, et haiget ei tohi teha ja ülekohut ei tohi teha. Aga kui Noorsand suutäie vett Vennasele pähe puristab ja Esileedi seda keelab, siis ma ei ole kindel, kas ma tahan Esileedi meeskonnas olla, sest seda pealtnäinuna näpistan ma end kogu jõust, et mitte naerma puhkeda. Meie taluvuspiirid, mida tohib teha ja mida mitte, on hästi erinevad. Peamiselt ka seetõttu, et tema mõtleb ette ja mina mitte nii väga. Tema muretseb, et kõik riided on pesus ja kust ta nüüd Piigale uued kuivad riided võtab. Mina sellepärast ei muretse, sest me võime ju alati talle padjapüüri selga tõmmata. Lihtsalt, et pea läbi ajada, tuleb auk teha. Mulle tuli alles hiljuti üllatusena, et me aina uusi riideid lastele ostame. Mina eeldasin, et me ei pea kunagi näiteks Vennasele riideid ostma, kuna selleks ju Noorsandi väikseks jäänud riided ongi. Kui ma siis seda teooriat Esileedile seletasin, vaatas ta mulle oma tavapärase etteheitva pilguga otsa, nagu oleks ma midagi eriti rumalat öelnud.

Mainimata ei saa jätta ka seda, et mulle meeldib teatud saateid telerist jälgida. Erinevaid vestlussaateid, mälumängu, korvpalli ja mõnda veel. Nende vaatamistega on nüüd ühel pool, sest kolme lapsega on pidevalt tunne, nagu ma oleks mingil rokikontserdil, kus ma sain koha kohe kõlari ees. Urmas Vaino võiks on hääle ära karjuda ja mu teleril võiks hääl põhjas olla, aga need kolm toodavad sellist müra, et ma võiks samahästi tummfilmi vaadata. Seega ainsad saated, mida võiks telerist vaadata, on subtiitritega, aga kuna keegi on kogu aeg kellegi seljas ja kellelki midagi ära võtmas, siis ma pean kogu aeg ka vahekohtunik olema ja ei saa subtiitreid jälgida. Ma olen alati tahtnud tegelikult olla õpetaja ja nüüd on mul see võimalus olemas. Ma lihtsalt kujutasin alati ette, et ma olen see cool õpetaja, keda lapsed austavad. Praegu olen ma õpetaja, kelle eest ära joostakse ja kellele pudrukausse pükste peale keeratakse.

Isana on asjad väga teistsugused, aga kõigega tuleb harjuda. Ma pean olema parem, kui ma tegelikult olen, sest iga vanem teab, et lapsed ei käitu meie sõnade järgi. Lohutab alati teadmine, et varsti on nad mõistlikumad. Ning siis tuleb naabrinaine külla, kes ohkab ja teatab, et küll oli lastega lihtne, kui nad veel pisikesed olid.