Isa blogi: Kui ta lihahaamer püsti sihikindlalt teleka poole liikus, siis ma ei mõelnud, et see on kõigest asi, vaid olin kiirelt jaol ja asendasin lihahaamri (kuidas ta selle üldse sahtlist kätte sai?) kärbsepiitsaga



Isa blogi: Kui ta lihahaamer püsti sihikindlalt teleka poole liikus, siis ma ei mõelnud, et see on kõigest asi, vaid olin kiirelt jaol ja asendasin lihahaamri (kuidas ta selle üldse sahtlist kätte sai?) kärbsepiitsaga
Noorsand mugimasFoto: erakogu

Algusest peale olen ma võtnud Noorsandiga suhtumise, et asjad on lihtsalt asjad. Ma ei soovi olla närviline iga pisikese asja peale, mis ta ära võib lõhkuda. Kui ta tahab teha asju omal moel, siis ei aja ma ka pilli lõhki, et ei, nii ei tohi. Äkki teeb tõepoolest mängutraktor supi sees supi paremaks? Las ta siis olla seal, kui supp tema jaoks sellega paremaks muutub ja ta sööb kenasti.

See aga ei tähenda, et ma teda üldse korrale ei kutsu. Viimastel päevadel on ta eriti aktiivseks muutunud avastamaks uusi asju. Ta avastas enese jaoks selle, et juhtmed ei olegi seinakontaktides lõplikult sees, vaid neid saab kerge vaevaga välja tõmmata. Nii ta siis käib mööda elamist ja kangutab pistikuid pesadest välja.

Ei ole küll suur asi, kuid mu telefon on vist nädal otsa pooltühi olnud, sest nii kui Noorsand kuuleb seda heli, et midagi torgati seina, lähevad ta kõrvad kikki ja ta tormab inspekteerima. Kui see ei ole tema haardeulatusest väljas, siis tuleb see ka seinast välja tõmmata.

Mine tea, äkki on tegemist väga kokkuhoidliku ja finantsilise mõtlemisega noormehega, kes püüab lihtsalt elektri arvelt raha säästa.

Loe veel

Seotud lood:

Paha asi aga pistikute välja tirimises on see, et ta püüab need välja tõmmates ka tagasi panna. Ma küll ei ole suurem asi elektrik, saan pirni vahetamisega hakkama ja olen paar pistikut elu jooksul ka kokku pannud, aga mulle tundub see, et see, et ta oma pisikeste sõrmedega üritab seda seinakontakti tagasi pista, on üpris ohtlik, sest tekib vooluringe ning Noorsandil on käed pidevalt seletamatult niisked, mis ei ole eriti hea klapp elektriga.

Ma isegi ei tea, miks need kogu aeg niisked on, kuigi seletuse võib leida sellest, et igal pool, kus ta näeb mingitki vedelikku, tuleb käsi sisse pista ja seda seal solgutada. Kui ma juhtun köögis midagi vedelat põrandale ajama, siis tuleb mul see loik kiiresti elimineerida enne kui Noorsand seda taipab ja hullunud silmadega sinna loigu sisse tormab. Möödunud nädalal oli ta elus esimest korda vihma käes (varem alati vihmaga tuppa mindud) ja oh seda rõõmu ja õnne, kui sa vihmaloikudes pladistada. Lisan selle video homme meie Facebooki lehele ka http://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb

Kuid rääkides asjadest, siis ma kutsun küll Noorsandi korrale, kui ta mängib mõne esemega selliselt, mis võib teha kas talle viga, või võib see kahjustada seda eset.

Eile olid meil külalised ja Noorsand sõi terrassi põrandal taldrikult marju. Kui me lubaks, siis ta ainult mustikatest ja vaarikatest elakski. Kui ta taldrik tühjaks sai (see tähendab, kui tal kõht täis sai ning ta ülejäänud marjad mööda muru laiali loopis) võttis ta selle kätte ja lasi sel käest alla kukkuda. Sekundiga vaatas ta minu poole, sest miskipärast ta teadis, et selline teguviis saab minult tõenäoliselt mingi reaktsiooni osaliseks.

Vaatasin talle otsa ja kortsutasin kulmu. Minu kulmu kortsutamine ja kurja hääle tegemine on vist minetanud enda potentsiaali, sest ma teen hullumeelseid hääli ja kurja nägu ka siis kui me mürame, et lisada sellele natukene elevust. Igal juhul tõstis ta selle taldriku üles, vaatas minu poole ja lasi sel jälle käest kukkuda ning nii see taldrik katki läkski.

Läksin kurjalt lapse juurde võtsin ta tavapäraselt natuke järsemalt sülle ning viisin ta kuriteopaigast eemale ja panin ta paar meetrit eemale istuma. Loomulikult kaasnes sellele nutt ja siin saab minu mõistus otsa. Mis ma edasi tegema pean? Umbes 30 sekundi pärast toitsin ma Noorsandile juba maasikaid ja teost me enam ei rääkinud. Kas ta õppis sellest olukorrast? Kui jah, siis mida? Ma pole suurem asi karistaja, aga kuidagi tuleb joon tõmmata, et ka tema saaks aru, mis on lubatud ja mis mitte.

Läbi aegade on ta palju asju lõhkunud, aga nagu ma ütlesin, on need vaid asjad. Seni, kuni mina ise hoolas olen ja hoian kergesti purunevad asjad tema kiiretest sõrmedest eemale, ei ole ma ka üledramatiseerinud, kui Noorsand midagi ära lõhub. Kuigi, kui ta ükskord lihahaamer püsti sihikindlalt teleka poole liikus, siis ma ei mõelnud, et see on kõigest asi, vaid olin kiirelt jaol ja asendasin lihahaamri ta käes (kuidas ta selle üldse sahtlist kätte sai?) kärbsepiitsaga ning jumal tänatud, et ma seda tegin, sest sekundi pärast oli ta teleka ees ja virutas sellele kärbsepiitsaga. Pahandasin temaga sekundi ja järgmisel hetkel hüpitasin ma teda juba põlve peal traktori häält tehes.

Peaks vist mingi raamatu ostma, et kuidas distsiplineerida last selliselt, et see ei oleks talle alandav. Kuigi ma olen enam kui kindel, et Esileedi on sel teemal juba 400 raamatut läbi lugenud ja kui täna seda postitust loeb, siis ütleb mulle, et miks ma kohe tema käest ei küsinud ja toob mulle hunniku lektüüri lugemiseks.

Kuid, kui sind huvitab lisaks iganädalastele postitustele ka see, mis me vahepeal teeme, siis ühine meie Facebooki lehega ja ma annan endast parima, et lisada sinna meie tegemistest klippe ja pilte. Praegu on see olnud lihtsalt keerulisem, sest Esileedi on maru rase ja kogu aeg hädas, kuna vähemalt üks kaksikutest peab tema sisemust karuselliks ja keerutab ennast seal pidevalt ringi. Ka on tal valusad puusad, pidevalt kõrvetab ja peale igat söögikorda iiveldab ja seega ei ole üldse rõõmus, kui ma ka tema pildi peale jätan. Äkki järgmisel nädalal räägingi rohkem raseduse kulgemisest.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised