See oleks esmakordne kogemus, sest kaksikud pole veel kordagi poes käinud. Me oleme üldse püüdnud vältida rahvarohkeid olukordi, sest me ei tea, kuidas nad sellele reageerida võivad. Piiga on suhteliselt tundlik võõraste keskel olles ja kui me möödunud aastal ühele sünnipäevale püüdsime minna, siis hakkas ta nutma hetkel kui me üle läve külla astusime ja lõpetas sekundil, kui üle koduläve koju tagasi sai. Ja nüüd plaanib Esileedi poodi minna. Kuid miks ka mitte. Varem või hiljem peaksime me sinna nagunii minema.

Kuid tõeline katsumus ei ole mitte ainult poes, vaid hakkab hetkel, kui me teatame lastele, et hakkame nüüd välja minema. Oh seda elevust, kui nad seda lauset kuulevad ja võiks arvata, et nad jooksevad tormi, et kiirelt riidesse saada, kuid kus sa sellega. Kõik kolm panid erisuundadesse ja peitsid end itsitatades eripaikadesse ja ootasid, et me nad nüüd kinni püüaks. Kuid see naer lõppes hetkel, kui algas nende riietamine – süldiks laskmine, pidev jorisemine, rabelemine. Kui ma peaksin nimetama kõige tüütuma tegevuse lastekasvatamisel, siis oleks see talveriiete selga saamine.

Lapsed autos, hakkas pihta tee ja otsus oli minna Prismasse, mis ei ole meie kodupood, kuid kohaliku Selveri huvides me sinna ei läinud, sest Vennas on oma kasvu kohta hämmastava haardega ja ka väga suur haaraja ning Selveri vahed on esmakordseks katsetamiseks maru kitsad. Seega ülekaalukas otsus langes Prisma kasuks. Ainus miinus oli see, et see on meist oma 15 minuti autosõidu kaugusel ja selleks tuleb ületada oma viis ringteed ja Vennas ei arva ringteedest suurt midagi, kuna ta öögib iga manöövri peale, mida auto sõidu ajal teeb.

Parklasse jõudes parkisime võimalikult kaugele teistest autodest, kuna hetkel kui ma kaotan valvsuse ja Noorsand on turvatoolist välja pääsenud, lendab uks sellise hooga lahti, nagu oleks autos sees mingi plahvatus toimunud. Jalutasime siis ukse suunas. Ma kasutan sõna jalutasime väga pehmelt, sest see oli rohkem igaüks oma suunas tatsamine ja selleks, et paar närvirakkugi alles jääks, võtsime me kõik sülle ja toimetasime uksest sisse.

Jumal tänatud, et see on üks pood terve Tartu peale, kus teatakse, et mõnes peres on lapsi rohkem, kui üks, sest seal olid need autod, kuhu lapsed sisse panna, kahe-kohalised! Ma ei ole varem sellist asja näinud. Ma ei tea, mis oleks saanud, kui neid poleks olnud, see tähendanuks ju kolme käru ja Esileedi ei suuda juhtida korraga kolme käru. Et miks mina siis ühte endale ei võtaks? Sest tema tuli sellisele hullule ideele, minna viiekesi poodi ja kannatagu nüüd :)

Vedas tal, sest kõik kolm said korvi ja kogu poes oldud aja me roteerisime neid, kord istusid kaksikud üleval ja Noorsand all, siis läks Piiga Noorsandile seltsi, siis liikus Noorsand alla Vennasele seltsi, siis läks Vennas Piigale seltsi ja nii iga paari minuti tagant. Ma olin nõus tegema, mida iganes, et nad rahulikuna püsiks. Lisaks paistis, et poe ere valgus ja rohkelt värve võttis nad rajalt maha ja olid lihtsalt lummatud.

Loomulikult see nii ei jäänud, sest peagi hakkas Noorsand pidama sõjaretki, kui ta kärult maha hüppas, kõrvalvahesse jooksis ja tõi erinevaid tooteid, mida meil kindlasti koju tarvis on. Näiteks oliive, sprotte, purustatud tomateid, paar paari trussikuid, kulbi, küünlaid, tofu viinereid. Tundus, et ta valmistub pigem tuumatalveks mitte õhtusöögiks. Mina oleks need külma südamega sinna samasse suvalisse riiulisse pannud, aga Esileedi nii ei toimi ja käis ja otsis piinliku täpsusega, et toodud toode läheks täpselt samasse kohta tagasi. Juba selle peale kulus ilmatuma aeg. Õnneks on Prisma välja tulnud geniaalse laste tähelepanupüüdmise süsteemiga ja neil on täitsa korvid väljas, milles oli hunnik õunu ja banaane, mida lapsed tasuta süüa võivad. See oli ka ainuke põhjus, miks nad nii rahulikuna püsisid, kui Esileedi kaupu tagastas.

Veel miks me poe valikuga täppi panime, lisaks eelpool toodule, siis see on vist ainuke pood, kus kommivahest on võimalik salaja mööda minna ja ka letiesine pole pulgakomme täis, sest Noorsand elakski ainult pulgakommidest ja me ei taha neid talle üldse anda. Need maiused, mis seal olid väljas õnneks talle ei imponeerinud. Sel päeval ta pulgakommi ei saanud ja kui ta seal lastekassas ise tooteid lindile ladus, siis ei olnudki ta tavapärase poest tuleku suhkrulaksu all ja kui ta seal rahulikult toimetas, siis ma sain aru, et tegemist on täitsa toreda poisiga.

Ütleme nii, et hirmul on suured silmad ja me jäime kõik ellu ja kõik lapsed said endale ka väikese meene mänguasjaosakonnast, et tähistada meie esimest ühist väljasõitu poodi. Neid väljasõite poodi on varemgi olnud, kuid päris poodi sisse pole me kambakesti jõudnud. Vennas oli oma uuest lelust nii vaimustunud, et unustas tagasiteel isegi selle ära, et tal sõidu ajal süda pahaks läheb ning ei öökinud kordagi. Teistele poodidele, muretsege endale ka kahe lapse käru, tehke laiemad vahed, jagage lastele puuvilju ja me tuleme ka teile. Igal juhul geniaalne ja tänu sellele, aitäh positiivse kogemuse eest. Kes tahab meie muudest tegemistest ka osa saada, siis me oleme ka Facebookis aktiivsed, lehel a mida henry teeb.