Mind ei häiriks nende tehnikahullus pooltki nii palju, kui see väljenduks mõnevõrra mõistlikumalt. Noorsandi ja Vennase soov ei ole kunagi aru saada, kuidas mingi tehnikavahend töötab, vaid peamine mure paistab olevat, kuidas miski lahti käib. Olgu misiganes vidin, aga suur mahv läheb sellele, et näppude vahele sattunud vahend kõigepealt avada. Ei käigi lahti? Loomulikult käib! Meie, vanemad, ei kasutanud lihtsalt piisavalt jõudu. Lisaks ei kasuta me tavaliselt kõige efektiivsemat viisi asjade avamiseks. Selleks on loomulikult asja kõrgelt maha kukutamine. Kohe ei tasu aga hulluks minna. Alustada võib niisama maha loopimisega. Kui see veab alt, tuleb ronida jalgadega toolile ja proovida vidinat sealt kukutada. Kui ka see ei aita, tasub ronida diivani käetoele. Viimaseks õlekõrreks on trepp. Õnneks on meie asjad piisavalt järeleandlikud ja enamjaolt piisab peenikestest sõrmedest, et neid millelegi taha pannes tehnikaime lahti kangutada.

Üks meie laste lemmiklelu on Esileedi truu kaaslane – tolmuimeja. „On šovinist!”, mõtleb tõenäoliselt nii mõnigi, aga tegelikult ei ole. Esileedi käib pea iga päev tolmuimejaga toad üle ja vahel on mul tunne, et ta sai petta, kui arvas, et abiellub ühe tohutu suure tolmuimejaga. Võta näpust! Pettuma pidi. Tolmuimeja on praegu aga kaksikute lemmik, sest see on uus. Vana oli kohutav. Peale selle, et uus masin imeb tolmu, on sel ka veel hunnik nuppe ja salaluugikesi, mille Vennas Piigaga kõik üles leidnud on. Lapsed leidsid luugikesed juba enne, kui mina nende olemasolu üldse avastasin. Just siis, kui märkasin lahtist luuki, saatis Vennast edu ja nii ta istuski hetk hiljem ehmunud näoga, luuk pihus. Ta oli suutnud selle paari päevaga nii laiali lammutada, et masin näeb välja, nagu oleksime selle katsikuteks saanud. Kolm aastat tagasi.

Teine asi, mis Vennast paelub, on fotoaparaat. Mul lähevad väga paljud filmid ja videolõigud kaduma, sest niipea kui Vennas märkab mu käes aparaati, on ta sekundiga päral ja küünitab oma uudishimulikke sõrmi fotoaparaadi suunas. Ma annaksin talle seda näppida, kui tema arvates tuleks esmalt objektiiv puhtaks lakkuda ja kui keel seda lõplikult veel ära ei puhastanud, siis sõrmedega ka kergelt üle lasta. Ma kannataksin selle tegelikult ära, kuid nagu juba rääkisin, ei huvita mu lapsi, kuidas miski töötab, vaid selle tükkideks võtmine. Ma olen tal ikka vahetu kontrolli all aparaati uurida lasknud, kuid see talle millegipärast ei sobi. Tema soov on see endale sülle krahmata ja kuskile nurga taha tegutsema minna.

Kolmandaks puldid. Mina ei mõista, mis on laste kinnisidee nendega, kuid kogu lapsepõlve suurim eesmärk näib olevat pulti käes hoida. Ma ei keela seda neile, kuid nad ei hoia ju pulti niisama – asjad hakkavad juhtuma ikkagi siis, kui nuppudele vajutada. Lapsed teavad, et on olemas issi ja emme nupp, sest kui üks neist üles leida ja sellele vajutada, lülitab see emma-kumma tööle, kes ärkab ja hakkab seletama: „Ei! Ma vaatasin seda saadet!”

Ma küsin nüüd ühe väga elementaarse küsimuse, mis on paari aasta pärast sama levinud nagu rattad kohvrite all: miks ei tehta pulte lapselukuga? Et nad saaksid rahulikult mängida, kuid kanalid ei vahetuks. Äkki hakkab see küsimus mõne ettevõtliku tootearendaja kõrvus oma elu elama. Mina igatahes ütlen, et kasutage seda ideed oma arendustes julgelt. Ei jõua ära oodata. Naisekindel pult võiks ka olla, et ta ta ei saaks oma „Sister Wivesi” seriaali peale panna, kui minu saade kestab.

Kõige väiksem tehnikahuvi on Piigal, sest tema on endale leidnud uue hobi – riietumise. Kuna ta ise veel riideid vahetada ei oska, siis leides kusagilt mingi sümpaatse hõlsti, kõnnib ta seda kaasa vedades häälekalt täiskasvanu sabas nii kaua, kuni üks vanematest talle selle selga tõmbab. Selliselt meil tehnikavallas lähebki – mina olen see, kes püüab miskit päästa ja nemad kolm on nagu pisikesed Godzillad, kes külvavad segadust ja õudu. Tule ka meie Facebooki sõbraks - a mida henry teeb?