Isa blogi: Lapsevankriga linnas: ohtlikest kõnniteedest ja juhmidest autojuhtidest

 (4)

Isa blogi: Lapsevankriga linnas: ohtlikest kõnniteedest ja juhmidest autojuhtidest
Foto: Erakogu

Minust kui paadunud autojuhist sai seoses poja sünniga automaatselt ka jalakäija. Täpsemalt öeldes lapsekäru taga kõndija.  Eesmärgiks oli jalutades kilosid kaotada, aga välja kukkus paras Erna Retk. Hindan kõrgelt hapraid emasid, kes suudavad koos vankriga meie tänavatel liikudes toime tulla.

Ei ole meie peres seda muret, et noorel emmel oleks vaja beebikilodega võidelda, küll aga noorel isal. Need kilod on mul ju beebist saati  kogunenud. Kõige tervislikum viis kaalulangetamiseks ja samal ajal oma naise silmis hulganisti plusspunkte koguda, on vabatahtlikult, et mitte öelda rõõmu ja entusiasmiga, õues tempokalt beebikäru lükata. Sellest on kasu. Mitmes mõttes.

Kellele seda õues jalutamist siis tegelikult vaja on?

Kes loeb mu kaalublogi, see teab, et minu kuu aja eesmärkide sisse kuulub lapsega jalutamine vähemalt neljal korral nädalas. Tegelikult on lapsega jalutamine tinglikult öeldud, sest tema eriti ei jaluta. Ta on küll kaasas, kuid ta vajub ära hetkel, kui ta nahk puutub kokku välisõhuga. Täiesti müstika ongi see, et ta võib jaurata tunde, kuid hetkel, kui ma vankri trepikojast tänavale kärutan, magab ta hetkega.

Täpselt sama on ärkamisega, nii kui ma astun majja tagasi, on tal silmad lahti. Kust ta teab, et nüüd on õige aeg ärgata, ei oska öelda. Asi ei saa selles olla, et ta naaseb tagasi siseruumidesse, sest eelnevalt võime me olla käinud mitmes poes, kuid ta on need käigud täiesti maha maganud.

Loe veel

Seotud lood:

Kuna ma üritan ühendada siis kasuliku meeldivaga, ehk võtta seda kärulükkamist ka väikese trennina, siis ma katsun teha ka ringe, mis oleksid piisavalt pikad, mis läheks justkui trennikorra eest arvesse. Keskmine on tulnud kaks ja pool tundi. See on olnud piisav, et õppida Tartu jalakäijate elukorraldust (ma elan nimelt Tartus). Autojuhina ma näen, et autoteed on kohati üpris korrast ära, kuid ma ei ole olnud kunagi teadlik, mis olukorras on jalakäijad ja siinkohal neile (meile) minu kaastunne.

Käruga jalutamine õpetab uusi ellujäämisoskusi

Liialdamata, enamus teid on auk augus kinni ja paljudel teedel ka korralik lainetus sees. Ma ei ole nüüd suurem asi geoloog ja ei oska arvatagi, mis paneb asfaldi jalakäija teel selliselt lainetama. Kuid katsu siis taolistel teedel käru tõugata. Minu üks suurimaid foobiaid on hüppeliigese välja väänamine, sest ma olen seda korduvalt teinud ja sellistel teedel ei ole palju tarvis, et astud kogemata jalaga auku ning ongi nõksti jalg valesti.

Kui ma kõnnin mööda kõnniteed ja auto, mis on end parkinud enda kodu väljasõidule, kuid blokeerib selliselt risti kogu jalakäijate tee ära, teeb nõutuks.

Kuid kõige hullemad on need, kes ei arvesta sellega, et vihmaste ilmadega loigust hooga läbi sõites, pritsib see täis kõik, kes läheduses satuvad olema.

Kuid häid asju on loomulikult ka

Esiteks juba eelmainitud treeningufunktsioon. Arvutiajastu inimesena, oli mu ainus aeg kui ma jalgsi käisin, retk toast autosse. Eks laisa inimesena leidsin ma alati endale õigustusi, miks ma pean 500 meetri kaugusel olevasse poodi minema autoga — äkki ma ostan selle suure ploki vetsupaberit, tegelikult peaks ma ju tööd tegema ning jalgsikäik võtaks ilmatuma aja, särk saab higiseks, jne. Kuid tegelikult ei viitsinud ma enam jaolt endale vabandusi otsida ja veeresin lihtsalt autosse.

Teine positiivne faktor on aeg pojaga. Ma tean, et ta küll magab, kuid ma näen ta nägu, kui käru enda ees lükkan. Juba praegu tundub mulle, et see on meie sideme loomise aeg. Kui ta rahutuks muutub ja enda punnitamise nägu teeb, siis kuuleb ta ju minu häält, mis teda rahustab.

Kolmandaks teeb see mind paremaks autojuhiks. Kuna ma olen viimased 13 aastat omanud autot ja ei ole muid transpordiliike eriti kasutanud, jalutamist seal hulgas, siis ei olnud mul seda teist perspektiivi. Nüüd ma tean, kui häiriv on see, kui sa lähed näiteks üle jalakäija tee ja auto, mis laseb küll üle, kuid, mis ei peatu lõplikult, vaid läheneb vaikselt sebrarajale, sõidab sul peaaegu üle kanna. Käruga ei saa sõita otse sõiduteelt kõnniteele, vaid tuleb enne kõnniteed hetkeks seisma jääda, et vankri esirattad ülespoole kallutada, siis nüüd ma tean seda ja ei kiirusta autoga kiirendamisega.

Lisaks on lapsevankril maagiline omadus, mis imekombel autod kinni peab, kes kõik mulle tee ületamise võimalust pakuvad. Seda isegi kohtades, kus selleks õige koht pole.

Sel nädalal käisime pojaga jalutamas neljal korral ja targa telefoni rakenduse kohaselt on meil seljataha jäänud 41 kilomeetrit. Kuid ma lähen nüüd särki vahetama, sest Esileedi palus mul korraks paljast noorsandi hoida, kuni ta teisest toast uue mähkme toob…. ta jäi hiljaks…

Noore isana imestan ja õpin pidevalt. Järgmistest kogemustest juba tuleval laupäeval.

Ja kuna kaaluteemal juba juttu oli, siis vaata lähemalt ka http://tervisepoole.wordpress.com ning www.facebook.com/TervisePoole

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised