See on tavaliselt see koht, kus ma tahaks peast kinni võtta ja öelda midagi roppu. Oh, ma ütlen midagi roppu ja vaatame, kas see Delfi pereportaal mu ropu sõna läbi laseb. Ütlen näiteks: *****. Ma püüan interneti kommentaaridega mitte kaasa minna, sest ma olen paaril korral läinud ja nendel puhkudel ei ole mitte kunagi olnud eesmärgiks õiguse ja õigluse jalule seadmine, vaid ärapanemine. Need on vaidlused, kus ei ole võimalik võita, sest argumendid ja faktid ei ole absoluutselt olulised.

Eile täitus kaksikutel viis kuud siia ilma tulekust ja nagu esimesel aastal ikka, on ka need minisünnipäevad olulised. Või vähemasti peaks olema. Meil juhtus nii, et paar tundi peale ärkamist oleks Esileedi justkui ehmatanud enda mõtete peale ja hüüatas ehmunult, et kuule kaksikud said viie-kuuseks! Said jah, möhatasin mina. Tegin paari pilti ja oligi nagu sünnipäev tähistatud. Kui mul on õigesti meeles, siis unustasime ka Noorsandi viienda kuu sünnipäeva ära, seega kõik on võrdsed.

Kui ma kurtsin siin kunagi, et sünnipäev laste mängumaal oli kurnav ja kohutav, siis mida see tegelikult tähendas? See tähendas, et ma käisin oma lapsega mängumaal. See viie-aasta-sünnipäev ei olnudki mulle mõeldud. Mis veelgi hullem, mind ei olnud sinna isegi kutsutud. Ma läksin sinna lihtsalt sellepärast, et Noorsand kingitust poolel teel ära ei sööks. Ja mul on nii hea meel, et ma läksin. Ma küll ei nautinud hetkegi seal olemist, kuid ma nägin kuidas Noorsandil läksid silmad särama, kui ta teiste lastega kontakti otsis. Iga kord, kui tal juhtus midagi kurba, jooksis ta minu juurde, et mind hetkeks kallistada, sai sellest jõudu ning jooksis tagasi. See oli hirmus ja samal ajal mulle väga palju andev õhtupoolik.

Kui ma kurdan siin konstantselt, et ma pean öösiti üles ärkama, et Piigat toita, siis see tähendab ju seda, et ma ärkan öösel üles ning tegelen oma tütrega. Ka seda ei naudi ma karvavõrdki. Ma oleksin sada korda parema meelega oma soojas voodis ning norskaksin nagu homset polekski. Kuid selle asemel ajan ma end voodis istukile, kogun end hetke, võtan Piiga sülle ja teglen temaga. Nüüd ei ole ma mitu nädalat öösiti pidanud ärkama, sest Esileedi piimatootmine on kasvanud selliseks, et me võiks vabalt maja ette piimapuki panna, et soovijatele jagada. Mul on sellest isegi kahju, sest sellest silmsidest, mis meil Piigaga söötmise ajal oli, ma tunnen sellest puudust.

Ma ka olen korduvalt kurtnud, et mulle ei meeldi mähkmeid vahetada, mis jällegi tähendab seda, et ma vahetan enda lastel mähkmeid. Ka see tegevus ei kuulu kaugeltki mu lemmikute sekka, kuid ma teen seda hoolimata ebameeldivusest, sest on üks osa vanemaks olemisest. Esileedi küll võtab enda peale lõviosa kakamähkmetest, aga need, mis ta ei võta, tuleb mul ära vahetada.

Kogu see blogi on eneseirooniline, kus ma püüan naerda enda puuduste üle ja rääkida asjadest nii nagu need on ning ma võiksin ju rääkida, et lapsekasvatamine on lust ja lillepidu, et mitte ära ehmatada tulevasi vanemaid, aga see ei ole seda. See on pidev töö. Pidevalt valvel olek ning täielik vastutus. Sa ei tohi end hetkekski lõdvaks lasta, sest kui sa seda teed, ongi see koht, kus Noorsand leiab laualt terava noa, kus üks kaksikutest keerab end üle diivani ääre või midagi muud ootamatut.

Kuid samas on see maailma parim töö ja tasu selle eest mõistab vaid vanem.

Miks me käime ja nunnutame ning kõditame lapsi? Sest me tahame nende naeratusi ja naeru. Me tahame saada osa nende rõõmust ning naerab vaid laps, kes on õnnelik. Kui te mind ei usu, siis minge proovige kõditada virilat last.

Kogu selle suure töö eesmärk on, et laps oleks õnnelik ja kaitstud, sest siis on ta rõõmus ja õnnelik ka ilma kõditamata ja nunnutamata. Nunnutamine (ma ei tea, mis oleks mehelikum sõna) on rohkem vanematele, et saada lapsega lähemat kontakti.

Ma kurdan blogis alati läbi huumori, sest ma olen otsutanud tühja virisemise asemel näha enda ajutist nigelat olukorda läbi huumori ning, kes seda ei mõista, see võiks ehk seda uuesti lugeda. Ma postitan ka meie Facebooki lehele, kuidas ma isana tihti ebaõnnestun, kuid see tähendab vaid seda, et ma üritan olla hea isa.

Magamatus, kurnatus, kakamähkmed, pidev segadus elamises, Iittala kruus, mis maksab arusaamatul põhjusel natuke alla miljoni euro, aga mis Esileedil olema peab ja mille Noorsand kildudeks kukutas jpm. See kõik on osa vanemaks olemisest ja miski sellistest aspektidest ei ole positiivne. Eriti kruus, sest see ei näe minu arust isegi ilus välja ja ometi Esileedi väidab, et see on nii ilus. Ma olen teinud valiku seda kõike huumoriga võtta ja mitte ainult siin blogis, vaid püüame seda Esileediga võtta elutervelt ka igapäevaelus. Loomulikult ei tule see iga päev välja. Näiteks siis, kui see kruus katki läks (meil on neid kolm tükki veel, aga peab miskipärast olema neli), oli Esileedi õhtuni õnnetu.

Ma naeran enda üle ja naeran igapäevasituatsioonide üle, sest tegelikult mulle meeldib väga isadus ja kõik sellega kaasnev. Ma ületan ennast iga päev, kui Esileedi karjatab teisest toast, et ma kiiresti okselapi tooks, või me mängime Esileediga kivi-paber-kääre, et otsustada, kes mähet vahetab ja ma kaotan, või see, et Noorsand ärkab öösel kell kaks ja kuni viieni hommikul üritab minuga vestlust aretada ning ma võitlen, et olla hea kuulaja ning mitte käratada ta peale ja kui ma siiski käratan, on mul suured süümepiinad, sest ma olin temaga nii kuri, samal ajal kui tema oli minuga nii sõbralik ja tahtis lihtsalt rääkida neid sõnu, mida ta teab.

Seega ärge võtke minu kurtmist kunagi kurtmisena, vaid eneseirooniana. Ma tean, et suur enamus teist mõistab seda, aga internetile omaselt on ikka see häälekas vähemus, kes ei mõista eneseirooniat ja näeb asju must-valgelt. Aga hea lugeja, oled alati oodatud meie igapäeva tegemistele kaasa elama nii siin blogis, kui ka meie Facebooki lehel, sest teglikult mulle meeldib oma kogemusi jagada ja olen rõõmus, kui sulle neid lugeda meeldib.

Toimetuselt:

Aga nüüd, Delfi meelelahutusportaal igav.ee haaras tänasest postitusest kinni ja püstitas äraarvamismängu teemal, mis sõna Henry siis ikkagi kommentaatorite suunas tahtis lendu lasta. Vaata SIIA!