Isa blogi: Selgub, et imikud ei tea midagi väitest — mehed ei nuta!



Isa blogi: Selgub, et imikud ei tea midagi väitest — mehed ei nuta!
Foto: erakogu

Meie beebi nutab päris palju. Ju tal on põhjust ka. Aga tema sõnum, see läheb tõlkes kaduma. Mul tuleb lihtsalt mõistatada, kas nutt tuleb nüüd sellest, et tal on kõht tühi või tahab ta lihtsalt kaissu. Või nutab ta hoopis seepärast, et ma nii mõistmatu olen?

Õpin oma last tundma. Olen keskmiselt kehv õpilane.

Esimesed kolm nädalat on meil läinud magamata ööde ja üksteise tundmaõppimise tähe all. Õigemini olen õppija rollis siiski vist rohkem mina. Kui ta midagi õpiks, siis ta teaks, et nutmine ei ole kõige parem viis, kuidas enda mõtteid edasi anda. Ma pean pidevalt nuputama, mida ta nutt tähendab. Seni ei ole valik veel õnneks väga lai. Nutt on peamiselt kolmel põhjusel — mähe must, kõõks vaja üles kutsuda või on kõht tühi. Nutmise asemel võiks ta vähemasti sõrmega osutamise ära õppida, et näidata õige suund ette.

Kuid on õhtuid, kus noormees korraldab trianglit ja põhjust teab ainult tema. Ei aita siis ei rind, ei lutt, ei kiigutamine, ei teki sisse mähkimine ega googeldamine. Ma ise mõtlesin, et äkki on tegu puuduliku keeleoskusega — ta küll teab, mida ta tahab, kuid ta ei räägi keelt, millest mina aru saan. See võiks olla üsna frustreeriv küll ja kuna teda ei ole õpetatud veel sissepoole elama, siis tema enda emotsioone veel ei varja, vaid on vägagi häälekas ja kannatamatu.

Seotud lood:

Aga mehed ju ei nuta!

Loe veel

See ongi mõte, mida ma enda peas olen kedranud. Väga väikesest saadik õpetatakse väikestele lastele, et mehed ei nuta. Et nutmine ei ole ok. Kuid, kes iganes on kunagi nutnud korraliku peatäie, teab, kui palju kergem pärast on.

Looduse poolt on meile antud võime elada enda pingeid väljapoole, kuid lapsest saadik teevad meie kallid vanemad kõik, et me nutmise lõpetaksime — karistatakse, antakse magusat, lubatakse maad ja ilma kokku, et laps vaid nutmise lõpetaks. Mõni ime siis, et keskmine põhjamaalane nii morn on, kui teda on kasvatatud emotsioone varjama ja sissepoole elama. Ma ei räägi siinkohal jonnist, vaid nutust. Kuigi tõenäoliselt ei tee laps isegi neil kahel vahet, sest ta võib tõepoolest tunda ennast kurvana, kui ta vanem tema soovi ei mõista või keeldub seda täitmast.

Kas mina ei keela siis tulevikus oma lapse nuttu ja lasen tal oma emotsioone välja elada?

Ma ei tea. Me siiski elame mingis kultuuriruumis ja kultuur seab ette, et emotsioonide väljaelamine ei ole normaalne. Kui seda ei õpeta mina, siis seda õpetab mu pojale ühiskond. Vaataks ju kõik võõrastusega, kui näiteks minusugune mehemürakas keset poodi nutma puhkeks ja varrukaga tatti veaks ning seda regulaarselt.

Eks ma pean mingi kuldse kesktee leidma, kuidas kasvatada negatiivses maailmas positiivset last, kes tuleb enda emotsioonidega toime. Kui me räägime jonnist, siis selle otsuse olen ma juba ammu teinud, et minu lapsest saab üks mõistlik olend, kes ei jonni, vaid argumenteerib. Kuidas ma selleni jõuan, seda ma veel ei tea.

Muidugi on selliste otsustega on veel aega, sest praegu tundub, et pojale on tähtis vaid kaks asja: piim ja puhas tagumik. Samas öeldakse, et esimese kolme aasta jooksul pidid lapsed olema nagu švammid, kes imavad kõike endasse. Kui võtta mingi suund, siis tuleks seda teha võimalikult varajases eas, et hiljem vältida ta mõtetes segadust, et mis siis õige on. Et mul siis tuleks juba suunda otsima hakata?

Kuid hetkel otsin ma ta nutule lahendust mitte sellepärast, et ma ei tahaks, et ta nutaks, vaid kuna nutt on ta ainuke viis suhelda ja tõenäoliselt on tal miski mure, millega tegelda tuleks. Nii me siis käimegi mitu mitu korda päevas läbi nimekirja — kontrollime mähet, võtame õlale, või annab Esileedi talle rinda.

Isa blogi uus postitus juba nädala pärast laupäeval!

Henry kaalublogi võid aga vaadata siit:
A mida Henry teeb

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised