Isa blogi: Üks asi, mida ma igatsen laste-eelsest elust on hommikune rahulik ärkamine



Isa blogi: Üks asi, mida ma igatsen laste-eelsest elust on hommikune rahulik ärkamine
VennasErakogu

Sa ärkad, sest uni läks ära, keha on taastunud, lähed ringutades tualetti, kus teed hommikused protseduurid, võtad hommikuse lehe ja loed hommikusöögi saateks värskeid uudiseid. Miski pole enam sama. Ma pole kodus ajalehte juba kolm aastat näinud. Ka hommikused protseduurid tuleb ära hekseldada, sest alati on keegi ukse taga või jala küljes, kes nõuab kogu tähelepanu endale.

Minu hommikud algavad kahte moodi. Esimene variant on see, et minuga samas toas magav Noorsand ärkab enne mind ja tema ei oska üksi igavleda, vaid ta peab seda alati tegema koos minuga. „Issi! Issi! Issi! ISSI!” Kui ma lõpuks siis silmad lahti teen, siis tavaliselt istub ta rätsepistmes ja uurib paari sentimeetri kauguselt mu nägu. Kui ma siis uniselt küsin, et mis ta tahab, on vastus alati üks: „Issi, mis teed?”. Kuna see on nii jabur küsimus, kui sa oled teise inimese enda pärast üles ajanud, siis tavaliselt teeb mul see kohe tuju heaks ja paari sekundiga on ka uni läinud, sest naerdes on suht keeruline uinuda.

Teine ja tavapärasem viis on see, et mind äratab see, et telefon vibreerib. See tuleb sellest, et kaksikud, kes jagavad Esileediga tuba, on ta üles äratanud ja sarnaselt Noorsandile ei oska ka Esileedi üksi igavleda ja helistab nüüd mulle, et ma jumala eest sekunditki kauem magada ei saaks. Ajan end püsti ja tavaliselt on teises toas õrna häälega Esileedi, kes vaatab oma uniste silmadega otsa ja palub, et ma läheks lastega ise alla, et tema saaks natuke voodis end sirutada. Ta on isegi nõus maksma selle eest. Fantastilise abikaasana haaraks ma kaksikud sülle ja läheks alla ärkajatele hommikusööki ette valmistama. Aga ma pole fantastiline ja võtan kaksikud sülle, et nad trepist alla toimetada ning sätin end diivani nurka, et saada viis minutit veel enda jaoks.

Loe veel

Seotud lood:

Aga minu lastega ei saa viite minutit, sest midagi on mu juustes, mis Vennasele väga nalja pakub. Mitte siis, kui ta neid vaatab, vaid siis kui ta salgu pihku haarab ja siis pööörase intensiivsusega seda sakutama hakkab. Ma ei julgegi tema ligiduses silma looja lasta. Targem oleks uneleda ujumismütsiga. Kui ta parajasti mu juuste otsas ei ripu, siis ei saa ikka rahulikult uimerdada, sest ta on ka suureks viskajaks hakanud ja kas asi on selles, et mul on nii suur pea, või ta tahtlikult sihibki seda, aga kõik asjad, mida see tüüp lendu saadab, maanduvad minu näos. Kui ta leiab mu telefoni ja selle mulle toob, siis hetk kui ma selle ta käest ära jõuan võtta, lennutab ta selle mulle vastu nägemist.

Ka Piiga ei talu mõtet, et ma hetkeks omaette olla saaksin, sest tema on meil tohutu jutupaunik. Tal on juba nii suur sõnavara. Ta oskab öelda, aitäh, palun, head aega, tsau, emme, issi, anna, juua ja palju muud. Kuid ta on väga kokkuhoidlik ja korrutab ainult ühte sõna. Kui ta tahab midagi, siis ta kasutab vaid ühte sõna — anna. Umbes 28942049574 korda. Eriti tahab ta midagi siis, kui ma nukral ilmel teda palun, et oodaku ühe hetke veel, issi kohe tuleb. Ei sobi.

Eks siin ole minu viga ka, sest ma olen väga suur viskaja. Mänguasjad vaja mänguasjakasti visata. Pole probleemi. Korjan ja viskan need järjest lelude kasti. Muidugi selline koristamine pole väga efektiivne, sest pärast pean ma minema ja kõik mööda visatud mänguasjad kasti panema ja mul ole maailma täpseim käsi, ehk ajakulu on topelt. Esileedi soovib, et ma talle tualetti uue rulli paberit tooks, siis tuleb tal uks lahti teha, sest ma pean viskama. Ja kui Noorsand oma mudelauto vastu telekaekraani saadab, siis me ei jõua ära ahhetada, et miks ta nii teeb ja kust ta seda õppinud on. Ma pole kordagi midagi vastu telekaekraani visanud, seega minu käest mitte!

Seega uinuda ma väga ei julge ja vahin hoopis pärani silmadega. Esileedi ütles kunagi, et ma ei meeldi talle hommikuti, sest tema ärkab hästi aeglaselt ja mina olen viie minutiga nagu päike, kes tegutseb ja tahab juba kodust välja pääseda. Ma olen ka praegu selline, kuid minu lapsed on viis korda hullemad ja nüüd ma mõistan, mida Esileedi tundis. Kui sa oled aeglasem, kui teine, kes sind tagant utsitab, siis see on tohutult tüütu.

Selline on meie igapäevaärkamine. Näiteks täna läks kell kuus Noorsandil uni ära ja kui ta lõpuks kell pool kaheksa uinus, helistas Esileedi veerand tunni pärast. Ta vist tundis instinktiivselt, et ma olen uinumas ja tema püha kohus on kord majja lüüa. Ei jõua suve ära oodata, kui saab ukse lahti teha hommikul ja nad õue mängima lasta. Miskipärast tahab Esileedi, et me nendega talvel õues olles alati kaasas oleksime. Muide, me oleme tegusad ka Faceboooki lehel a mida henry teeb, kuhu sa oodatud oled.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised