Kuidas näevad lapsed seda, kui nende ema või isa uue elukaaslase leiab

 (1)

Kuidas näevad lapsed seda, kui nende ema või isa uue elukaaslase leiab
Foto:Scanpix/PantherMedia

Uue suhte rajamine on pähkel, mis röövib vanematelt väga palju energiat. Neil on nii palju tegemist kõiksugu probleemidega ja iseendi vastakate tunnetega, et laste vajadused ja tunded võivad jääda tagaplaanile või mõnikord suisa märkamata.

"See raamat meeldib mulle eriti selle poolest, et võtab fookusesse laste heaolu, kuid toetab igati kõiki osapooli, alustades peategelastest kuni kaugemate lähedasteni välja. Kõik on kõigiga seotud ja laiema pildiga on tark arvestada, kui soovitakse võimalikult sujuvat kohanemist."

Niimoodi arvab pereterapeut Ene Talvist kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö Katrin Saali Sauli “Eluterve kärgpere käsiraamat” kohta.

Toome sellest raamatust meie lugejateni ühe väga olulise teema — kärgpere moodustumine lapse teismeeas

Sageli arvavad vanemad, kes juba aastaid on kaalunud lahkuminekut, et ootame, kuni lapsed on pisut suuremad, siis saavad nad aru ja lahkuminek läheb kergemini. Nii ja naa. Õigus on neil selle koha pealt, et lapse arengu vundament rajatakse esimestel koolieelsetel eluaastatel, kus nad vajavad oma vanemaid kõige rohkem. Samas, vundamenti saab laduda ka mitte ilmtingimata koos elades, vaid ka lahus head koostööd tehes.

Loe veel

Seotud lood:

Kuidas õnnelikult lahutada, selle kohta loe SIIT!

Enamus professionaale nõustub, et väikelapsed harjuvad lahkuminekuga ja kärgpere elulaadiga kergemini kui teismelised. Kuigi väiksemad lapsed võivad tunda mahajäetusehirmu, mis võib väljenduda ka tervisehäirete näol ja reageerida klammerduvalt, enamasti senise põhihooldaja (tavaliselt ema) külge, võtavad nad vanemate uue elukorralduse ja sellega seotud muutused hõlpsamini omaks kui teismelised. Hilisemas elus ei mäleta eelkoolieelsed lapsed oma vanemate kooselatud ajast enam suurt midagi. Nende mälu püsib põhiliselt fotodel ja teiste inimeste juttudel. Hea on väikelaste puhul ka see, et isegi kui lahkuminek oli keeruline, ei mäleta väikesed lapsed hiljem ka lahkuminekust suurt midagi. Suuremate laste mälu aga alt ei vea.

Nooremad lapsed võtavad uue partneri kergemini omaks, teismelistel võivad tekkida tõrked. Teismeline on mõnikord oma vanemagi peale tõre, kui too midagi õpetab. Aga võõrale inimesele, kes kehastab tihti kõikide elumuutuste kurja juurt, võib teismeline nähvata: „Sina ei tule mulle midagi ütlema, sa pole minu vanem!“

Vanus 10-14 on vanemate lahkuminekuga leppimiseks ja kärgperesse sulandumiseks keerulisim aeg. Miks? Hakkab neil ju juba aru pähe kogunema?

Lahutusprotsess sildistab lahutajad sageli „heaks”, süütuks kannatajaks ja „pahaks”, kes on lahkumineku algatanud ja kes teeb „heale“ ja lapsele liiga. Teismeline jagab maailma asju ja inimsuhteid oluliselt paremini kui väikelaps. Samas, teismeiga on tuntud oma must-valge mõtlemise poolest, nii on teismeline aldis valima pooli. Ent just tänu must-valgele maailmapildile jäävad teismelisele sageli veel tabamatuks halli varjundid. Ta võib sildistada lahkuva vanema halvaks (eriti kui „hea“ seda niiviisi serveerib), ent ta ei pruugi mõista, milline on „hea“ vanema roll suhte purunemises.

Suhe on alati kahe inimese ühislooming

Lapsed ei näe ja ei mõista suhteloomingu kujunemisprotsessi, nad näevad ainult tagajärgi — tülisid, ja kulminatsiooni — lahkuminekut. Tülid, riiud, pikad vaikimised muutuvad oma harjumuspärasuses lapsele tema stabiilseks loomulikuks reaalsuseks. Ühe vanema lahkumine lõhub aga kõik harjumuspärase.

Kuna teismeline on ise suures muutumises nii hormonaalselt, intellektuaalselt kui kehaliselt, käib liiga palju muutusi üle tema võimete muutustega toime tulla. Kui kõik tema sees muutub ning ta liigub lapsepõlvest nooruki-ikka, siis võiks ju ühe teismelise õigustatud ootus olla, et vähemalt kodune keskkond püsib muutumatu ja stabiilsena. See oleks teismeea läbimisel igati abiks. Lahkuminek ja uus elukorraldus on viimane asi, mida teismeline vajab oma muutuvas maailmas.
Lahkuminek lõpetab sageli teismelise lapseliku psühholoogilise süütuse ajajärgu. Ta peab liig vara sööma hea ja kurja tundmise puust. Kaldun arvama, et just see lapseliku süütuse ajajärgu järsk lõppemine ongi suurim erinevus väikelapse ja teismelise kohanemisel lahkumineku ja tekkiva kärgperega.

Mida rohkem vanemad teismelist kisuvad oma sõjatandrile, üritavad temast liitlast teha ning kõige hullem — temale toetuvad — seda kiiremini süütuse aeg otsa saab. Väikelapsele ei hakka ükski täiearuline vanem oma muret kurtma ning teise partneri käitumist lahkama. Too ei saa sellest veel midagi aru. See oht on aga väga reaalne teismelise puhul, sageli saavad teismelised oma vanemalt valgustust, milline lahkunud vanem „tegelikult“ on. Vanemale võib ju tunduda, et teismeline on piisavalt küps, et teda mõista, aga laps ei jaksa olla oma vanemale tugi ja ilmasammas. Ta ei taha kuulda lahkumineku detailidest, see lõhub teda. See lõhub ta suhet teise vanemaga. Üdini vihane vanem aga alateadlikult tahabki, et tema laps oleks temaga ühel meelel ja jagaks tema vaenu äramineja suhtes. Sellisel vanemal on väga raske näha ja taluda, et ta laps suhtub oma eemaldunud vanemasse siiski hästi.

Teismeline ei pruugi teha vahet oma east tuleneva üldise maailmavalu ja vanemate suhtest tekkinud valu vahel, nii võivad vanemad vajutada oma lahkuminekuga päästikule, mis vallandab kogu teismeea maailmavalu. Võib-olla oleks teismeline sel perioodil ka vanemate koos elades olnud tujukas või tujutu. Sageli süüdistavad teismelised lahutust oma meeleolukõikumistes, aga see võib olla ka vanuseline iseärasus. Seepärast on nii mõnigi kord just teismeealisel väga raske andestada lahkujale. Selle asemel, et proovida mõista, võib laps keskenduda hukkamõistule.

Kõik vanemate sõnad ja teod mõjutavad last

Pole harvad ka stsenaariumid, kus lahutusvalus teismeline keerab selja mõlemale vanemale. Teismelised võivad koduselt tandrilt „pageda” omaealiste seltskonda, et sealt leida mõistmist või unustust. Unustuse teenistusesse võivad sattuda meelemürgid, alkohol, narkootikumid, liigne toit.

Aga nad võivad võtta, vastupidi, endale ohvrirolli, kus isegi vanemate hoolikale selgitustööle vaatamata, on nad lohutamatud. Selline käitumine on rohkem küll omane tütarlastele. Nad tahavad, et vanemad tunneksid, kui õnnetuks nad on oma lapse teinud. Selline ohvrirolli sukeldumine on jällegi väikelastele võõras. Väikelaps rahuneb ikka, kui inimene, kellesse ta turvaliselt kiindunud on, teda lohutab ning lippab natukese aja pärast jällegi mängima. Teismelisele võib aga ohvriroll saada omaseks, nagu luigepoeg võttis omaks inetu pardipoja kuvandi.

Teismeline võib reageerida lahkuminekule ka sellega, et muutub hoopis rohkem koduseks, ei soovi kuhugi lahkuda, ta justkui valvab kodus kurvastavat üksi jäänud vanemat. Ka sellist käitumist ei oska väikelaps viljeleda.

Vanemad räägivad, et väikelapseeas edukalt lahkuminekuga harjunud ja kärgperre integreerunud lapsel toimub mõnikord tagasilangus just teismeeas

Väikelapse ja mudilaseas hästi toiminud pendelmigratsioon takerdub. Miks siis nii?
Kuni teismeeani vastutavad vanemad oma lapse transportimise eest ja selle eest, et tal lasteaia või koolitegemised tehtud ning ilmastikule vastavad kalossid ja mütsid kaasas oleksid. Kuigi paljud ütlevad, et lapsel on raske kahe kodu vahet askeldada, sest et lemmikmänguasjad on ühes kohas, saab sellegi mure lahendada, soetades mõlemale poole lelud. Lemmikkaltsujänest saab aga alati kaasa võtta.

Teismeeas ja sealt edasi noorukieas muutub laps aga oluliselt iseseisvamaks, sõbrad muutuvad olulisemaks kui vanemad, noor tahab veeta rohkem aega oma toas kui elutoas täiskasvanutega. Kui lahkuminek on toimunud siis, kui laps oli väike, tuleks teismeeas vanemlik lepe uuesti üle vaadata. Teismelisel võib olla välja kujunenud selge eelistus, kummas kodus ta tahaks statsionaarselt viibida ja kus ta saaks oma muusikat kuulata nii valjult kui vaja, visata oma riideid segamatult hunnikusse ja täita laud vaid talle arusaadava sodihunnikuga. Ta ei jõua lihtsalt endale olulisi hunnikuid kahes kohas luua. Ta tahab elada ühes kohas, oma tuttava hunniku juures. Teismelise vajadus ühe kodu järele võib üles kaaluda vanemate soovi võrdsele vanemlusajale erinevates kodudes. Teismeline võib tahta olla ühes kodus ja igasugune lahkumine teise vanema juurde muudel aegadel kui puhkuste pidamiseks võib olla tema nägemuses välistatud.

Sama kehtib teismeeas ja hiljem toimuva lahkumineku kohta. Ta võib eelistada ühe vanema elukohta teisele juba kasvõi ainult sel põhjusel, et kool, sõbrad või trenn asuvad seal mugavamas kauguses. Ent kogu lugupidamises mugavuse vastu, peab lapsel siiski olema regulaarne võimalus olla koos teise vanemaga ja temaga piisavalt aega veeta, soovituslikult siiski ka aeg-ajalt teise vanema juures ööbida, et kontakt püsiks tihe.

Lahutatud vanemad peaksid alati mõtlema sellele, kuidas nende sõnad ja teod last mõjutavad. Kümme näidet, kuidas lahutatud vanemate lapsed armastusse teistmood suhtuvad, on toodud SIIN!

Mingis mõttes on väikelastega lihtsam — igaüks saab hakkama legode, nukkude, autode või pusledega mängimisega. Tihti tekitab teismeline eemaldunud vanemale segadust — mida ma siis nüüd temaga ette võtan? Mänguasjadega ta enam ei mängi… Tõsi, teismeline tahab nüüd olla rohkem eakaaslastega. Ent siiski saab leida ühiseid tegevusi, olgu selleks siis sport, kontserdid, matkamine, ühiste traditsioonide loomine. Teismeline tahab ka jagada oma mõtteid ja kuulda teise vanema arvamust. Just sellepärast peaksidki need kohtumised olema regulaarsed, sest teismeline areneb nii kiiresti, et kui ta kohtub teise vanemaga väga harva, võib lapsepõlve siiras usaldus ja avatus muutuda võõristuseks. Seda ei juhtu, kui kontakt on iganädalane.

Teismeealise lapse puhul peaksid vanemad võtma aja maha ja aru pidama, kas võrdne ajajaotus teenib lapse huve või on see rohkem kinni vanemate vajaduses jagada oma aega võrdselt. Teismelistega rääkides tuleb sageli ilmsiks, et nad ei pea ise võrdset ajajaotust vanemate vahel üldse oluliseks, vaid tähtsustavad pigem kvaliteetaja veetmise võimalust. Aga loomulikult on ka neid teismelisi, kes hea meelega elavad kord ühe ja siis jälle teise vanema juures. Tavaliselt on selle eelduseks head suhted mõlemal pool. Teismelised, kes suhtetest juba üsna palju aru saavad, peavad kõige hirmsamaks vanemate vahelist vaenulikkust ja paindlikkuse puudumist lapse vajadustega arvestamisel.

Mida teha aga siis, kui teismeline otsustab ainult ühe vanema kasuks ja keeldub teise juurde minemast?

Juhul, kui teismeline ei võta uut elukorraldust omaks, peab see vanem, kelle suhtes teismeline tõrgub, olema niipalju tark, et mitte võtta karlsonlikku hoiakut: „Mina nii ei mängi! Kui sina minuga ei mängi, siis mina sinuga ka ei mängi!“
Kui elus on peale surma ja maksude veel üldse midagi püsivat, siis on see teadmine, et kõik muutub ja läheb mööda. Nii mööduvad ka laste elufaasid ja nende meeleolud. Arukas on anda tõrksale teismelisele märku, et oled tema jaoks olemas, kui ta on valmis. Et Sa suudad välja kannatada tema valiku. Ka teismelise jaoks on hea ja lohutav kuulda, kui vanem suudab talle öelda: „Ma armastan sind ka siis, kui sa minu peale vihane oled!“

Foto:Pilgrim

Raamatu saad endale tellida SIIT!

Kui sa praeguses eluetapis mõtled, kas minna lahku või mitte, siis endas aitab selgusele jõuda see lugu SIIN!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised