Linnaelu tekitab lastes hirmu ja agressiivsust looduse vastu



Linnaelu tekitab lastes hirmu ja agressiivsust looduse vastu
Foto: Shutterstock

Kuigi viimase aja teadusuuringud on tõestanud metsa ja veekogude juures toimuvate protsesside otsest tervendavat mõju meie ajule ja immuunsüsteemile, on paradoksaalselt viimased põlvkonnad loodusest niivõrd võõrdunud, et tunnevad seal hirmu ja agressiivsust.

Kaasajal tegelevad mitmed ülikoolid ja teadusasutused teadusuuringute kallal, mis püüavad tõestada looduses olevate helide ja ilmingute mõju inimese ajule, närvi- ja immuunsüsteemile. Poole aasta eest ka Tallinnat külastanud jaapani neuroteadlane, professor Tetsu Nagasawa Kyoto Bunkyo Ülokoolist rääkis oma ettekandes Rahvusvahelisel Traditsioonilise Tiibeti Meditsiini konverentsil uuringutest, mis tõestavad looduses levivate "hypersonic" helivõngete positiivset mõju aju erinevatele osadele. Nende inimkõrvale mitte kuuldavate ja helikandjale salvestamatute vibratsioonide mõjul hakkab inimese keha tootma suuremas koguses rahulolu ja õnnetunnet genereerivaid hormoone. Seega parim viis koolipinge, stressi või depressiooni leevendamiseks on viibida lihtsalt metsas või elusa veekogu ääres ning loodus teeb inimesega ise tööd.

Samas on see soovitus järjest raskemini teostatav, sest isegi siis, kui tiheasustusega kobarlinnadest on loodusesse tee ette võetud, tuleb viimasel paaril põlvkonnal ületada mitmeid psühholoogilisi takistusi enne kui lõdvestunult looduse tervendavad helid oma tööd tegema saavad hakata.

Loe veel

Seotud lood:

Ka Eesti ajakirjanduses on ilmunud lugusid, kuidas Ameerikas mitmendat põlve suurtes metropolides elanud perekondade lapsi on väljasõitudel metsadesse tabanud paanika, mis ei lase lapsel bussist väljuda. Mõnusa jalutuskäigu asemel nõutakse mitte harjumuspärasest ja sestap ebaturvalisest keskkonnast linna tagasi sõitmist.

Üle kolme kümnendi Tartu loodusmajas töötanud bioloog Tiiu Hansen räägib oma kogemusest, et muudatused laste ja nüüdseks juba ka vanemate reaktsioonides loodusega kokku puutumisel on selgelt tuntavad. Näiteks võivad varem igapäevaelu osaks olnud putukad tänapäeva lapsed närvivapustuse äärele viia. "Seetõttu ongi vaja lastega teadlikult looduses ringi käia, et see keskkond saaks omaseks ja ei jääks sisse tundmatu ja võõra ees tühja hirmu", räägib bioloog.

Hansen meenutab loodusmajas samblast jõulupallide tegemist, kus materjali puhastamisel lauale kukkunud üliväike millimeetri pikkune ämblikuke pani ühe tüdruku ja seejärel kogu grupi kiljuma. Lapsed olid nii šokis, et sambla puhastamisest ei tulnud enam midagi välja. Keegi ei julgenud seda puudutada.

Looduses liikumisel on lastel võõra liigutava objektiga kokku puutumisel väga sagedaseks reaktsiooniks lause: "Tapame ära!" Samuti tuleb on loodushariduse teed alustavate poiste puhul tükk tegemist, et neilt metsa saabudes kohe kätte haaratud pikad tokid käest ära saada, sest neil on teadvustamatu komme oma ritvadega spontaanselt taimi ja kõike muud ettejuhtuvat puruks tampida.

Pelglikud ja kaitsereaktsioonidesse kapseldunud pole loodusesse minnes mitte ainult lapsed, vaid sageli ka teiste erialade õpetajad. Hansen meenutab juhtumit, kus loodushariduslikule väljasõidule minnes keeldus terve grupp täiskasvanud pedagooge minemast üle lauge liivase kraavi mõne meetri kaugusel olevaid taimi vaatlema. "Lõpuks tõime vaid ühe julgega, kes oli nõus minuga kaasa tulema, taimed tee peale teistele tutvumiseks," rääkis Hansen. "Kõiki taimi ma ju aga ära tuua ei saa!"

Loodusmaja õpetajana on ta olnud paraku mitmel korral ka tunnistajaks kuidas emad jõe ääres oma võsukeste vägivaldset või ka mõtlematult piinavat käitumist jõekarpide kallal õigustama asuvad. Rannakarpide puruks peksmist ja lömastamist suurel kivil nimetati poja õigustatud huviks näha, mis seal sees on. Teisel korral nimetati rannakarpide sukeldumise järel veest välja toomist ja liivale kuivama ladustamist lapse vajaduseks mängida. Mängida loodusolendi elu hinnaga.

Hansen selgitab, et miski ei ole pöördumatu ning juba mõneaastase loodushariduse süstemaatilise omandamise järel laste mentaliteet muutub ning kasvab usaldus ja turvatunne looduse ja selle asukate suhtes. Äärmiselt tähtis on selleks aga aeg-ajalt metsa, niitudele, rabadesse ja mujale metsikusse loodusesse teadlikke käike teha ning teel nähtu kohta selgitusi jagada.

Sel moel ei võta me endalt ja järgmistelt põlvkondadelt ära võimalust saada tõestatud tervendust looduselt ja selle asukatelt.

Algas koolivaheaeg, minge koos lastega avastama kaunist sügismetsa ja imelisi rabasid. Et loodusehirm teie koju ei jõuaks.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised