Ülihoolitsev ema

Kehalise kasvatuse tunnis komistab noormees jooksudistantsil ja kukub, mispeale kehalise õpetaja utsitab teda tõusma, kriimustustele mitte tähelepanu pöörama ja lõpuni pingutama. Pärast tunde saabub aga klassijuhataja, kelleni on jõudnud poisi ema kaebus. Kolleeg hurjutab kehalise kasvatuse õpetajat: miks see poissi ei lohutanud. Ja kuidas õpetaja üldse julges niimoodi käskida, poisil oli ju valus.

Teine näide.

Laps oli pärast haigust nädala jagu koolis olnud ja osales kehalise kasvatuse tunnis, tegi entusiastlikult soojenduse kaasa, kuni õpetaja kordas tunni alguses öeldut: „Nüüd tuleb hindele vastupidavusjooks." Õpilane andis kohe teada, et oli eelmisel nädalal külmetunud. Sellest hoolimata suunas õpetaja ta distantsi läbima, rõhutades, et õpilane liiguks oma enesetunde piiril. Pärast tundi ruttas õpilane medõe juurde, et saada tõend liigsest pingutusest tingitud halva enesetunde kohta. Samal õhtul jõudis õpetajani ema kaebus: miks tema last sunniti jooksma, ta oli eelmisel nädalal ju külmetunud. Õpetaja pädevus seati taas kord tugevalt kahtluse alla, ähvardati direktori juurde minemisega. Selle juhtumi teeb kõnekaks asjaolu, et õpetaja nägi läbi lapse soovi endale sportlikust pingutamisest mugavam tegevus leida. Oma eesmärki saavutamata otsustas õpilane anda õpetajale vastulöögi.

Tahtmatult tekib küsimus, kas ema liigne hool ja mure ei takista mõnelgi poisil rahulikult mehistuda? Arengu üks osa on ju ka valu ja iseenda ületamine. Kukkudes õpime. Liigne muretsemine oma laste pärast õpetab poisse (ja ka tüdrukuid) kasutama oma vanemaid, eriti emasid, kilpidena eneseületamise vastu. Siin tuleb küsida, kust algab ja kus lõpeb lapsevanema kaasamine kooliellu? Millal hakkab lapsevanema sekkumine takistama kodu ja kooli koostööd? Eelnevad näited demonstreerivad, et küsimus pole lihtne, soovisid mõlemad osapooled poisile ju ainult parimat. Tulemuseks võib olla aga „möku mees".

Poisid mõtlevad teisiti

Mulle on ülikoolis õpetatud, et poisid ja tüdrukud on erinevad mitte ainult füsioloogiliselt, vaid ka mentaalselt. Kui me koolis sellega ei arvesta, võimegi poistest tahtmatult mökud kujundada.

Psühholoog Tiia Lister on toonitanud, et poisid mõtlevad hierarhiliselt. Vahetunnis ei ole nende müramine alati tingimata koolivägivald või -kiusamine, pigem alateadlik soov omavahel mõõtu võtta, saada teada, kes on tugevam. Miks ei võiks siis poisid omavahel natuke pusida? Paraku omavahelist mõõduvõtmist tänapäeval ei pooldata. Kujundav hindamine välistab võistlemise isegi teadmistes. Keegi ei tohi enam kellegagi konkureerida.

Kas selline suhtumine ei anna trumpe kätte kavalatele taustategelastele, kes provotseerivad kedagi oma jõudu näitama, osutades siis näpuga nendele, kes jõukasutajale vastu hakkavad ja enda eest seista oskavad. Tagajärg võib olla, et iseseisva ja õiglase poisi usaldus kooli vastu langeb ega pruugigi taastuda. Kas me ei peaks õpetama poisse hoopis arusaamatusi ja jõukatsumisi rahumeelselt lahendama, oma äsjasele vastasele julgelt silma vaatama ja talle sõbrakätt ulatama?

Mida ootab meilt riik?

Kolonelleitnant Vahur Karus kaitseministeeriumist imestas samal konverentsil, et alles kaitseväe välilaagris kogeb noormees esimest korda eneseteostust ja õhkab hingestatult: „Ma sain hakkama! Ma olen tegija! Vinge!" Miks saavad poisid meil alles välilaagris ennast esimest korda tõsiselt proovile panna? Eneseületus on ju arengu toetaja ja motivaator.

Tartu ülikooli sporditeaduste instituudi õppejõud manitsevad, et peame pöörama tähelepanu laste liikumisrõõmule, et liikumine peab olema eelkõige lõbu. Aga mis kooliastet me siin silmas peame? Lasteaias ja algklassides on liikumisrõõm loomulikult lapse peamine motivaator, kuid teismeline noormees otsib juba eneseteostust. Anname talle siis võimaluse nii kõvasti pingutada, et pisar silmanurgas. Hilisem rahulolu on tal seda suurem. Kes poisina ei pinguta ega harjuta, see mehena ei jõua.

Normatiivid

Miks kardame koolisüsteemis kõikvõimalikke normatiive nagu tuld, kuid kaitseväes peame NATO teste iseenesestmõistetavaks? Kas NATO testideks ei või siis juba varakult valmistuda? Miks soovitatakse alles neljakümnestel meestel teha koormustesti ja tervise­uuringuid, saamaks ülevaadet oma sportlikust ja tervislikust seisundist?

Miks me ei võiks kehalise kasvatuse ainekava üles ehitada kümnevõistluse eeskujul? Suur ja turske poiss koguks lõviosa punkte jõualadel, väiksem ja kõhnem saaks oma punktid põhiliselt vastupidavusaladel. Alade kogusumma oleks keskmine hinne ja ühtlasi tervisliku seisundi näitaja.

Testide tegemist võib võrrelda sport­auto või maasturiga ülevaatusel käimisega. Kontrolli käigus antakse autole kuni kaheaastane kindlustunne: selle masinaga võib minna metsa, maastikule, maanteele, ilma et mootor üle kuumeneks. Nii hinnatakse väga erinevate masinate seisundit. Kuid laste tervist me testidega ei kontrolli, põhjendades seda asjaoluga, et lapsed on väga erinevad.

Tööharjumus

PGS § 58 lõige 9 kannab endas mõtet: ühiskondlikult kasulik töö on mõjutusmeede ja seda tohib rakendada ainult lapsevanema nõusolekul.

Ja siis imestame, et meie lapsed, eriti poisid, ei ole valmis täiskasvanuna tööturul vastutustundlikult tegutsema. Sisuliselt on koolis töökasvatus kui iganenud kasvatusmeetod taunitud, äärmisel juhul kasutame tööd karistusena ja vanemate valvsal teadmisel. Jaapani suursaadik lõpetas meie kooli külastades oma visiidi küsimusega: „Kuidas te koolis töökasvatust korraldate?" Ta ei mõistnud minu selgitust, milles toetusin seadusele. Jaapanis on igapäevane töökasvatus koolikultuuri oluline osa.

Jooksen kõndides ...

Järgnev mõte lähtub sügisel Euroopa haridusjuhtide konverentsil kuuldust. Hollandi koolijuht rääkis: „Laps õpib rääkides ja liikudes. Aga mida teeme meie? Me laseme tal vaikselt istuda ja kuulata!"

Mõeldes eriti poiste suurele liikumisvajadusele, kerkib küsimus, kas me üldse arvestame laste igakülgse arengu vajadusega. Olen näinud ühe kooli koridoris teavitust „Jooksen kõndides, suhtlen tasasel häälel". Oma koolis oleme vaidluse tulemusena leppinud siiski kokku, et kindlaks määratud kohas tohib vahetunnis kulli mängida ja võimlas ennast hingetuks joosta.

Isa roll

Loodetavasti ei ole kodudest lõplikult kadunud isa ja poja jutuajamised poisist meheks kasvamise teemal. Usun, et nii kasvab noormehest mees, suureneb usaldus isa vastu ja poiss on valmis võtma täiskasvanuna vastutuse. Ka õpetajate hulgas peaks olema praegusest rohkem mehi, kes teavad oma kogemuse põhjal, kuidas poisist meheks saadakse.

Lõpetuseks juhin tähelepanu kirjastuse Avita 7. klassi inimese- ja ühiskonnaõpetuse õpiku peatükile „Sugu ja sooline käitumine". Selles väidavad Anu Realo ja Jüri Allik: „Mida kõrgem on ühiskondlik areng, seda suurem soov on ennast sooliselt eristada" (lk 48). Millises ühiskondliku arengu etapis Eesti praegu on? Kui uskuda ühiskonnaõpetuse õpikut, siis mitte eriti kõrgel, sest meie poistel on väga vähe võimalusi tüdrukutest sooliselt eristuda.

Allikas: Õpetajate Leht