Miks tunneb noor õpetaja end koolis nii üksi?



Miks tunneb noor õpetaja end koolis nii üksi?
Foto: Õpetajate Leht

Möödunud õppeaasta lõpul lugesin lehest lugu sellest, kuidas noor õpetaja kannatab pidevalt lastevanemate küberkiusamise all. Ta on abi otsinud, kuid pole seda saanud ja plaanib nüüd õpetaja ametist loobuda.

„Direktor ütles, et ta mõistab mind, aga aidata ei saa. Haridusametnik ütles, et meil puuduvad andmed, kui ulatuslik see probleem on. Ta arvas, et see on erandlik nähtus ja tuleb lahendada omas kogukonnas. Psühholoog soovitas enne igale solvavale e-kirjale vastamist lugeda kümneni."

Suve hakul ilmus veel teinegi kirjutis, kus kirjeldati aasta tööl olnud noore õpetaja tundeid nii: „Lähen ära, teen elus kannapöörde. Kolleegid ei tea, et minu naeratava maski taga praksub üha enam läbipõlemise tunne. Kaua ma enam ei jaksa."

Need kaks lugu jäid minu hinge kriipima. Millal juhtus eesti koolis nii, et noor õpetaja on jäetud oma muredega täiesti üksi? Mina saan rääkida ainult oma kogemusest ja see jääb aega, kui e-kirju veel ei olnud. Sel ajal ei olnud koolis ei sotsiaalpedagoogi ega psühholoogi. Me pidime ise toime tulema.

Silmast silma

Me mõistsime, et noorele õpetajale on oluline kooli tugi. Kui noor õpetaja alustas tööd, sai ta vanemate kolleegide seast endale mentori, kes jälgis tema arengut ja kelle poole ta sai alati pöörduda. Edasi tuli klassijuhataja, sest just tema tunneb oma klassi õpilasi ja nende vanemaid kõige paremini. Edasi liikus probleem õppealajuhataja juurde ja vajadusel direktorini välja.

Loe veel

Seotud lood:

Kui probleem oli välja selgitatud, istusime kõik asjaosalised kokku ühise laua taha sooviga leida lahendus. Ja mulle ei meenu, et oleksime kordagi tõusnud selle laua tagant nii, et poleks leidnud kõiki asjaosalisi rahuldavat lahendust.

Oluline on, et selle laua taga inimesed väljendaksid oma mõtteid ja tundeid siiralt ja ausalt. Eeldus on, et keegi ei etenda iseennast ega püüa muljet jätta. Alati tuleb kasuks, kui on keegi, kes oskab kasvõi korraks astuda vastaspoole kingadesse. Kui kriitilistele märkustele lisada midagi positiivset, jääb inimesele hea tunne sisse.

Mina usun, et kui kultuursel ja heatahtlikul moel otsida probleemile lahendust, siis leiab selle ka tänapäeval. E-kiri sobib hästi nn tulekahju kustutamiseks ja kiire info vahetamiseks, kuid sügavamate probleemide lahendamiseks see ei sobi. Inimesed vajavad ka digiajastul elavat sõna ja silmast silma kohtumisi üksteise mõistmiseks.

Meistriks kasvatakse

Küsisin ka praegu koolis töötava õpetaja arvamust. Ta ütles, et tema otseselt sõimata ei ole saanud. Kui õhtul kell kümme tuleb e-kiri ja kohe ei vasta, siis hommikuse uue kirja puhul võib ridade vahelt lugeda rahulolematust, kuigi ka õpetaja puhul peaks kehtima töö- ja puhkeaja seadus.

Kooli on jõudnud uus põlvkond lapsevanemaid. Osa neist on enesekesksed ja alustavad oma jutuajamist nii, et „minu lapsele selline asi ei meeldi", kusjuures rõhuasetus on sõnal „minu". „Minu lapsele viimane teatri ühiskülastus ei meeldinud" - „Aga minul on 26 õpilast ja enamikule meeldis." See meenutab mulle vene ajal kuuldud anekdooti, kuidas lapsevanem teatas õpetajale, et tema laps on õrna hingega ja teda tuleb kohelda hellalt. „Meie ise peksame ka teda ainult enesekaitseks."

Selliseid lapsevanemaid ei ole palju, aga juba kolm-neli ühes klassis teevad suhtlemise kurnavaks ja meele kurvaks.

Sellele noorele õpetajale, kes kannatab küberkiusamise all, julgen öelda, et selles kogukonnas ta enam jätkata ei saa. Kui õpetaja töö meeldib, siis soovitan mitte alla anda. On õpetajaid ja koole, kes suudavad teid toetada.

Tänapäeva õpetajale esitatavad nõuded on kõrged. Peale oma aine hea tundmise kuuluvad nende hulka ka kriitiline mõtlemine, probleemide lahendamise oskus, loovus, esinemisoskus ja muidugi ka digipädevus. Soovitan ka noorel õpetajal oma pädevused üle vaadata ja neid täiendada. Meistriks ei sünnita, vaid kasvatakse.

Kooli puhul on oluline varakult märgata, kui noore õpetaja peas liiguvad mustad mõtted ja pea kohale on kogunenud murepilved. Oluline, et noor õpetaja tunneks end kogukonna osana, sest vastaspoole jääb üksindus.

Õpetaja on koolipere kõige olulisem osa. Soovin, et algaval õppeaastal ei tunneks ükski õpetaja ennast üksijäetuna. Olukorras, kus õpetajaskond vananeb, on iga noor õpetaja koolis kuldaväärt.

Head uut algust kõigile

Allikas: Õpetajate Leht


Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised