Tavaliselt keeravad vanemad vaidluse juba kohe selle alguses tuksi. Sedasama viga ei tee ükski läbirääkija ega lastekasvatusekspert, sest nad teavad — nii ei jõua see vestlus küll kuhugi. Ja see viga on laste tunnete eiramine.

Ära eira ega eita lapse emotsioone!

Pangas on röövlid, nad on võtnud pantvange, politsei on hoone ümber piiranud ja röövlid esitavad oma tingimuse. Nad nõuavad kõigepealt süüa ja siis on valmis edasi rääkima. Läbirääkija võtab telefoni ja teatab resoluutselt: „Lõpeta jama, sa just sõid, ära virise ja ütle, mis sul viga on!!!“

Päris kindlasti see nii ei käi. Kuid sina teed oma lapsega küll sedasi, eks ole?! Tulemuseks on veel rohkem kisa, pisaraid ja hüsteeriat. Miks? Sest sa ei pea lapse tundeid oluliseks.

Ei, sa ei pea lapsele andma kõike, mida ta tahab. Läbirääkija võib saata röövlitele panka toitu, aga ta ei pruugi seda teha. Kuid kindlasti ei ütle ta neile: „Te pole kindlasti näljased, lõpetage ära!” Läbirääkijad teavad, et see ajab inimesed veel rohkem närvi, nii suured kui väikesed. Kellelegi ei meeldi, kui neile öeldakse, kuidas nad ennast tundma peavad.

Selleks, et läbirääkimised edukalt läheksid, kasutavad eksperdid mõningaid kavalaid nippe, mille sinagi võiksid üle võtta:

1) Kuula tähelepanelikult

Laps nutab, sul on närvid läbi ja tõenäoliselt käratad talle midagi taolist:

  • “Pole võimalik, et su hambaklambrid nii palju haiget teevad. Me maksime nende eest terve varanduse ja sa kannad neid, meeldib see sulle või mitte!”
  • “Mida sa virised? Sul oli parim sünnipäevapidu — said jäätist, õhupalle ja palju kingitusi. Unusta ära, rohkem sul ühtegi sünnipäevapidu ei tule!”
  • “Sul pole mingit õigust treeneri peale pahane olla. Sina ise jäid hiljaks ja pead oma karistuseks ette nähtud kätekõverdused ära tegema!”

Need on tüüpilised näited lapse emotsioonide eiramisest, mis ajavad lapse veel rohkem endast välja ja olukorra lahendamisest ei tule midagi välja.

Kujutle vestlust oma kallimaga. Ta ütleb: „Ma tunnen ennast üksiku ja kõrvalejäetuna!” Kas vastaksid talle: „Pole sul häda midagi!”? Tõenäoliselt mitte, eks. Aga lapsele ütleksid ju küll. Ja loomulikult hakkab ta selle vastu eriti kõvasti võitlema. Seetõttu tuleb sul teda hoolega kuulata ja tähele panna, mida ta sulle tegelikult öelda tahab. Kui sa mõistad, mida laps tunneb ja annad talle võimaluse oma mure endast välja rääkida, langeb suur koorem tema õlgadelt ja ta juba tunnebki ennast paremini. Võib-olla ongi tal vaja oma tunded sõnadesse panna ja sellest piisabki, et esmapilgul hiiglasuurena tundunud mure kaoks.

Miks tülid tavaliselt kuhugi ei jõua, on see, et kumbki osapool ei ole valmis teist kuulama, vaid oma sõnumit edastama. Seni, kuni teine räägib, valmistad sina peas oma argumente ette ja kui ta vait jääb, laod kõik lagedale. Aga tema ei kuula sind, sest mõtleb oma peas, millega sind järgmisena rünnata. Selline suhtlus on täiesti mõttetu ega vii mitte kuhugi. Ainult siis, kui laskud vestlusesse eesmärgiga püüda teist mõista ja tema mõtted ära kuulata, on sul võimalik mingile tulemusele jõuda.

2) Tunnista ja tunnusta lapse tundeid

„Ma tean, mida sa tunned!” Ära seda lauset küll kunagi ütle. Ainus, mida laps või ka täiskasvau mõtleb, kui seda kuuleb, on see, et üritad ta suud sulgeda. Ja tavaliselt nähvatakse vastu: „Ei tea sa midagi!”

Et vestluspartner tõesti aru saaks, et sa osaled vestluses ning tunned tema ja ta tunnete vastu huvi, pead sa talle seda tema sõnu peegeldades näitama. Ta ütleb sulle midagi ja sina kordad oma sõnadega sedasama. Sellisest vestlusest on mitmeti kasu: esiteks saad sina aru, mis teda häirib ja teiseks kuuleb tema ise oma mõtteid ning saab aru, kas need on mõistlikud või mitte.

See on oluline koht: sa ei pea tema mõtete ja tunnetega nõustuma, kuid sa pead mõistma, mida ta sulle öelda tahab. Siis saab ta aru, et sa oled tema poolt ja tahad aidata ning see on probleemi lahendamisel esimene ja kõige olulisem samm.

Lapsevanemad eiravad seda sammu väga tihti ja kukuvad kohe loengut pidama. Sellest pole aga vähimatki kasu, sest kui tüli on haripunktis ja emotsioonid keevad üle, lülitab aju oma loogilise mõtlemise keskuse välja. Laps tunneb end ohustatuna ja tahab end kaitsta või põgeneda. Sa võid küll rääkida, aga ta ei kuule ega kuula sind absoluuselt. Su jutu sisu jõuab talle kohale alles siis, kui te olete mõlemad rahunenud, ta ei taju sind kui ründajat, vaid mõistab, et sinust võib päriselt ka abi olla.

Loengu pidamise teine probleem on see, et sa ei anna oma lapsele võimalust oma muret ise ära lahendada. Aga oma probleemidega ise hakkama saamine on elus ülioluline oskus, mida ta ei omanda, kui talle lahendused justkui kuulipildujast ette tulistad.

3) Anna tunnetele nimed

„Sildistamine” on väga võimas tööriist. Sa näed, et lapsel on paha tuju, ütled: „Ma näen, et sa oled praegu väga vihane” ja märkad, kuidas juba ilmub suunurka väikene naeratus. „Olen jah vihane!” vastab ta sulle ja ongi pool muret juba lahendatud. Vanemad aga pelgavad, et kui nad nimetavad lapse emotsiooni, võimendavad nad seda veelgi ja muudavad niiviisi olukorra hullemaks. Seda küll pelgama ei pea! Laps, kes kuuleb oma ema käest seda, mis tema sisemaailmas hetkel toimub, tunneb suurt kergendust ja lohutust, sest lõpuks ometi saab ema aru, mis toimub. Samuti ei pea vanemad muretsema, et nimetavad vale emotsiooni. Küll laps parandab, kui te eksite, aga vähemalt olete andnud mõista, et püüate lapsest aru saada.

Näiteks nii: „Mulle tundub, et sa oled endast väljas, et sind ei valitud meeskonda. Sulle ei tundu see õiglane.” Sel moel sõnastad lapse tunded, aga ei vähenda ega pisenda neid. Öeldes: „Ära virise, mängi siis paremini!“ajad lapse veel rohkem endast välja, sest keelad tal tunda seda, mda ta tunneb (ta on õnnetu) ja käsid tal parem olla (kuigi ta on võib-olla elu eest pingutanud).

4) Küsi julgesti

Kui oled suutnud lapse maha rahustada ja rääkima panna, aga näed, et ta ei tule ise oma emotsioonidega toime, küsi temalt: „Mida mina saaksin teha?”

Selle küsimuse eesmärk on tähelepanu vihalt eemale juhtida ning suunata vestlus läbirääkimiste ja mõistliku arutelu poole. See muidugi ei tähenda, et peaksid järele andma kõikidele ta nõudmistele ja tooma talle hõbekandikul ette kõik, mida ta soovib. Kui sa ei saa tema soovidele vastu tulla (näiteks ei luba tal kella kolmeni öösel õues olla), ei ole üldse mõtet hakata pikalt ja hästi loogiliselt selgitama, miks ja kuidas see on hetkel võimatu. Laps ei viitsi pikka loengut kuulata ning läheb selle peale veel rohkem närvi ning protestikisa tõuseb taevani. Ütle vaikselt ja rahulikult, miks sa ei saa talle vastu tulla ning proovi järgmiste küsimuste abil jõuda mõistlikule kokkuleppele. Aga küsimused on olulised, et ta mõistaks, et oled tema poolel ja üritad temast aru saada.

Kindlasti on elus palju situatsioone, kus sul ei ole aega ega kannatust kõiki neid samme läbi käia. Jääda kriisiolukorras rahulikuks nõuab väga kindlat meelt ja pole alati väga lihtne. Aga võiksid siiski üritada keskenduda lapse tunnetele ja teda aktiivselt kuulata, et lõpptulemus oleks mõlemale osapoolele rahuldav.

Allikas: Time