Tekitage pisut ruumi, mitte ainult segamini kodus ja hõivatud eludes, vaid ka südametes



Tekitage pisut ruumi, mitte ainult segamini kodus ja hõivatud eludes, vaid ka südametes
Foto: Shutterstock

Kui ma Carlaga tutvusin, peegeldus tema silmadest suur usaldamatus. Olin tulnud ootamatult külla ja kui Carla ema meid omavahel tutvustas, pööras tüdruk minu poole kalgi pilgu. Tüdruk istus põrandal, kus teda ümbritses suur kuhi pakkepaberit ja läikivat riiet. Kui vestlesime, sain aru, et see terane peaaegu 6-aastane hoidis kodus ohjasid kindlalt enda käes. Tema silmad nõudsid vastust, mida ma seal üldse teen.

Nii algab Carla lugu raamatus “Lihtsus lastekasvatuses”. Autor kirjeldab juhtumit perest, kus laps oli kogu võimu enda kätte saanud ja tema pere oli ummikus. Selles loos on õpetlikku kõikidele, kel lapsed kasvamas:

Carla ema Michelle oli umbes nädala eest tulnud minu vastuvõtule, et jagada muret Carla käitumise pärast. Michelle ja Clark Adamsile oli mõne kuu pärast sündimas teine laps ning Carla oli halvasti käitunud nii kodus, koolis kui ka lastehoius. „Tean, et see on igati tavaline,” oli Michelle öelnud. „Carla pole tita üle sugugi rõõmus. Ent tema käitumine on muutunud talumatuks!”

Seotud lood:

Michelle selgitas, et Carla oli hiljuti muutunud agressiivseks — peksis käte ja jalgadega — ning vanemad olid mures, kuidas ta hakkab käituma beebiga. „Carlal on anne olla teatraalne,” oli Michelle öelnud, „üritame anda oma parima, et seda toetada, ja teeme samas kõik, mis suudame, et kinnitada oma armastust tema vastu.” Michelle tundis, et nad vajavad abi — „ja kiiresti!” -, et panna Carla titasse positiivselt suhtuma.

Loe veel

Meie vestlusest sain aru, et Michelle ja tema mees elasid tõepoolest tegusat ja stressirohket elu. Mõlemal olid nõudlikud töökohad ja Clarki, professionaalse spordivõistkonna mänedžeri tööaeg oli kõike muud kui regulaarne. Kummalgi vanemal polnud ümbruskonnas lähisugulasi ja nende sõbrad olid rohkem seotud töö kui naabrus- või kogukonnaga. Michelle’il ja Clarkil oli vähe aega ning tekkivate aukude täiteks kasutati sageli meediast „lapsehoidjaid”, ent nende armastus tütre vastu oli piiritu. Tegelikult olid nad mitu aastat kaalunud, kas üldse saada teine laps, sest mõlemad kahtlesid, kas nad suudavad armastada kedagi teist sama palju kui Carlat. Michelle ja Clark andsid oma parima, ent tegutsesid tavaliselt ilma igasuguse toetusvõrgustikuta. Ning Carla oli piisavalt tark mõistmaks, et tema niigi etteennustamatut aega koos vanematega ähvardab kärpimine. Uute ja sagedasemate ulakusepisoodidega rakendas ta igivana teooriat: kas igasugune tähelepanu pole parem kui selle täielik puudumine?

„Ta on laps, kes tunneb enda iseloomu hästi!” ütles Michelle, kui tutvusime. Mäletan seda väljendit selgesti, sest see ei selgitanud kontrollivat käitumist, mille kirjeldamisega Michelle jätkas. Carla ei söönud enam midagi peale kolme lemmiktoidu: leib, makaronid ja õunad. („Õnneks olen õppinud olema nendega loominguline,” ütles Michelle.) Carlal oli palju kindlaid nõudmisi: tema söök tuli serveerida alati ühel kindlal supernaise lauamatil, tema roosa poniga sviiter oli ainus, mis kõlbas, ja ta oli väga nõudlik selles, kuidas teda eri kohtadesse sõidutati. Carlale ei meeldinud üldse, kui vanemad kaldusid kõrvale oma tavamarsruutidest. Hiljuti oli ta magamistuppa teinud „sisenemine keelatud” nurgakese. Keegi ei tohtinud selles piirkonnas midagi puudutada. („Arvan, et Carla on mures, et tita hakkab tema asju võtma.”) Carla ei läinud magama enne, kui oli tõeliselt väsinud, ja see maagiline hetk näis õhtust õhtusse varieeruvat. („Minuga on täpselt sama,” tunnistas Michelle. „Ma ei saa magada enne, kui olen rampväsinud.”)

Vahetult enne minu külaskäiku — võib-olla ka selle tõttu — oli Michelle andnud Carlale ilusa kollasest ja sinisest atlassist kleidi. „See on kaunitari kleit,” selgitas Michelle, kui võttis kleidi, et seda mulle näidata, „„Kaunitarist ja koletisest”.” Kleit oli armas, ent polnud võimalik meelitada Carlat seda selga proovima. Tüdruk jättis kleidi põrandale ja nõudis, et tema teeks mulle majas ringkäigu.

Carla tuba nägi välja nagu rahvusteatri riietusruum pärast esietendust. Igal pool vedelesid kuhjades riided ja aksessuaarid, mööblile oli laiali puistatud ning mänguasja- ja raamatukuhjade vahele topitud segadik litrikestega kingi ja sulgboasid. Kui küsisin Carlalt, kus on tema „sisenemine keelatud” ala, osutas ta umbmääraselt toa nurga poole. Ütlesin Carlale, et seda pole kuigi lihtne ülejäänud toast eristada; kas see pole ohtlik neile, kes sellesse kogemata sisenevad? Carla vaatas mulle uurivalt ja lõbustatult, kuid samas üllatunult otsa. „Ei, totu! Mina tean, kus see on … ja pealegi, ma võin seda muuta alati, kui tahan!”

Ka beebi tuba oli pilgeni asju täis, kuid sealne segadus oli teist laadi. Seina äärde olid kuhjatud avamata kastid ja poekotid ning keset tuba seisis kilega kaetud tuliuus lapsevoodi. Michelle plaanis käia tööl nii kaua, kuni tähtajani jääb vaid nädal („Sellest ei tohiks probleemi olla, Carla sündis pärast tähtaega …”), ning kasutada seda nädalat toa kordaseadmiseks. Pärast lapse sündi plaanis Michelle võtta vabaks ettenähtud kuus nädalat ja seejärel tööle minna; Carla lastehoid oli nõus vastu võtma ka tita. Plaan võis töötada. Aega oli vähe — nagu alati -, ent nii Michelle kui ka Clark leidsid, et kõik võiks laabuda, kui neil ainult õnnestuks panna ka Carla tita üle rõõmu tundma.

Kui ainult. Kui te ainult oleks näinud, kuivõrd kahtlustavalt Carla mind takseeris, oleksite mõistnud minu muret selle töö algusjärgus. Kui palju oli see perekond tegelikult valmis muudatustele pühenduma, kui nende tähelepanu oli keskendunud pelgalt vahetult eesseisvale dilemmale? Carlal ja tema vanematel oli ühine tähtaeg — lapse sünd -, ent neil olid täiesti erinevad eesmärgid, mida selleks ajaks saavutada. Michelle ja Clark soovisid Carlat rõõmustada ning rahustada; Carla tahtis aga (see võib kõlada pööraselt, ent ta oli juba poolel teel) saavutada kodus täieliku võimu. Kell tiksus.

Kui mõtlen tagasi sellele perekonnale, mäletan oma kahtlusi. Kui kaunitari kleit huvitas Carlat vähe, siis mina huvitasin teda kahtlemata veelgi vähem. Ning paistis, et ka Michelle ja Clark on vähem huvitatud vajalikust tööst kui selle surumisest oma graafikusse enne esimest Lamaze’i sünnitustehnika tundi. Ma polnud kuigi lootusrikas. Ometi räägin teile Adamsite lugu, sest see oli kokkuvõttes äärmiselt liigutav — nii nende kui ka minu jaoks — ja illustreerib hästi päris mitut asja. Sedalaadi töö jaoks pole ideaalset kandidaati; pole vaja eeltingimusi ega kvalifikatsiooni. Iga perekond saab tuua argiellu värsket inspiratsiooni ja tähelepanu. Ja hoolimata minu kahtlustest tegidki Adamsid just seda. Iga perekond võib häirivaid tegureid vähendades kujundada välja uue seisukoha, mis on nende jaoks oluline. Adamsid illustreerisid seda, mis on protsessi juures võib-olla kõige tähtsam asjaolu, mida olen taibanud: kui perekond lihtsustab, siis see, mis juhtuma hakkab, on tavaliselt ulatuslikum ja mõjuvõimsam, kui vanemad alguses ette kujutasid.

Kui Carla mulle maja näitas, mõistsin, et tema pere peab tegutsema kiiresti. Neil oli vaja tekitada pisut ruumi, mitte ainult segamini kodus ja hõivatud eludes, vaid ka südametes. Tekitada ruumi üksteise jaoks ja kujundada välja pere kese, kust nad saaksid hakata üheskoos edasi liikuma. Michelle ja Clark soovisid, et Carla tunneks rohkem elevust, ometi tundus nende kodus puuduvat hoopis harmoonia. Samuti tundus mulle, et Carla pole titaärevuses üksi; tema oli lihtsalt nende kõigi mure teatraalne lipukandja. Enne kui nad said edasi liikuda, pidid Adamsid astuma suure sammu tagasi, et korjata üles mõned asjad, mis neil tee peal kaotsi olid läinud. Alles seejärel võisid nad unistada beebi reaalseks juba enne tema sündi.

See oli raske ülesanne. Otsustasin eirata lähenevat sünnituspäeva kui tähtaega ja kasutada seda hoopis tugipunktina. Kas Michelle ja Clark nõustuksid täielikult protsessile pühenduma, tegema võib-olla rohkem ning kiiremaid muudatusi, kui oleksin ehk muidu soovitanud, vähemalt seni, kuni laps on sündinud?

Kui alustasime majas valitseva segaduse lihtsustamist, oli minu esimene palve, et Michelle ja Clark lõpetaks Carlale kingituste tegemise (märk nende ärevusest). Kõik Carla kostüümid peale paari viidi ärklikorruse panipaika. See tegutses nüüd rõivalaenutusena, nii et Carla sai kindla aja tagant iga kleidi taasavastada. Kui Carla toas oli segadust põhjalikult vähendatud, näis see tunduvalt ruumikam. Toas oli eriline nurk, kus asusid kaua asjade alla mattunud olnud tugitool, villane vaip ja lamp, ning Carla kuulutas selle otsekohe Carla nurgaks. Mulle tundus, et „sisenemine keelatud” ala oli üldkasutatav, kuid me ei hakanud selles küsimuses peale käima.

Osana lihtsustamisprotsessist seadsid Michelle ja Clark valmis titetoa, kuid loobusid esialgsest kraamist, mille toa jaoks kogunud ja plaaninud olid. Hulga kujukeste, piltide ja kaisuloomade asemel otsustasid nad lihtsama, kuid kutsuvama välimuse kasuks: lapsevoodi ja mähkimislaud ning kaks kiiktooli, väiksem neist Carla jaoks. Kuna nad olid just lõpetanud Carla toa lihtsustamise, polnud kummalgi vanemal vähimatki soovi lastetuba üle koormata. Nad mõlemad olid elevil uuest esteetikast — ruumikam ja vähem segamini ilme — ning selle laiendamisest kogu majale. Nad tundsid, et olid selle üheskoos avastanud ja ära teeninud.

Liikusime edasi põhifookuse juurde: suurendada argielus rütmi ja püsivust. Clark, kes oli tavaliselt kõndiv leviväli, nõustus — alguses üsna vastumeelselt — kodus viibides mobiiltelefonid ja piipari välja lülitama. Paika sai pandud perekondliku õhtusöögi aeg ning Clark nõustus õhtusöögiks koju tulema vähemalt neljal päeval nädalas ja pani need päevad kalendrisse kirja. Mõnikord oli Michelle’il võimalik õhtusöök vaid linna pealt kaasa haarata ning mõnikord pidi Clark pärast seda veel tööd tegema, ent rutiin hakkas päevade möödudes aeglaselt sisse kuluma. Õhtusöögiks polnud sugugi makaronid õunakastmega, nagu võiks arvata, arvestades Carla varasemat menüüd. Ei, õhtusöök oli hästi tasakaalustatud ja seda sõid kõik — isegi Carla (pärast mõnepäevast virisemist). Kujundati välja väikesed rituaalid — vanniskäik, lugemine, rääkimine möödunud päevast ja sellest, mis homme võib juhtuda — ning hakati rajama platvormi kindlale magamaminekuajale.

Võite küsida, mis kasu sai kõigist neist muutustest Carla? Tal oli nüüd vähem asju ja võimu ning paistis, et tema vanematel oli „see tita” (nagu Carla tavatses öelda) endiselt tulemas. Tüdruk pidi nüüd igal õhtul laua katma ja kindlal ajal magama minema. Carla televiisorivaatamise aega kärbiti tunduvalt ja tema menüüd laiendati lausa tohutul määral. Carla oli kahtlustav; kas võim polnud mitte tema käes? Kahtlemata tajus ta muudatust. Ent uued rituaalid ei kadunud ja nende ümber ei löödud kuigi palju lärmi. Oma korrapärasuses („Carla, on aeg laud katta!”) tundusid uued rituaalid vähemalt usaldusväärsed. Mis kasu sai Carla? Nüüd meeldiks mulle kübarast küülik välja tõmmata, ent vastus on siiski vähem üllatav, kuigi samas maagiline. Carla sai aja ja sideme vanematega, kindlus- ning muretustunde.

Kui Michelle ja Clark majas segaduse likvideerisid, võtsid nad uuesti kasutusse söögitoa laua. Sellest oli saanud kõikvõimalike asjade hoiupaik: paberid, rämpspost, väikesed mänguasjad, golfimängu punktiarvestuse sedelid, valesse kohta sattunud klaverimänguraamatud. Panin ette, et Michelle ei kasutaks lauda töölauana, vaid teeks sellest koha, kus saab ehitada. Mida täpselt seal ehitama hakataks, pidi selguma hiljem. Ent nende perekond vajas kestvaid asju. Väga sageli saab kodust päevade rutus omamoodi vahejaam, kus inimesed tulevad ja lähevad, kus süüakse käigu pealt ning graafikud on pidevas muutumises. Kui päeva valitseb töö, siis võib argielu tunduda isegi parimate kavatsuste korral kiirustava ja mööduvana. Kodus valitsev püsivus paneb aga paika juured ja pere hakkab päevi kindlalt ankurdama. Ent ilma sisemise rahutundeta võib isegi püsivatesse rituaalidesse suhtuda nagu kontrollnimekirja punktidesse, mitte kui üleskutsetesse võtta hoog maha. Nii Michelle kui ka Clark olid pidevas liikumises ning Carlal oli raske rahulikuks jääda ja keskenduda. Rääkisime Michelle’iga muudatusest, mis võiks alata vanast söögitoa lauast.

Võttis aega, enne kui muudatus alguse sai. Esiti tundus see veider: kummaline ja mõnikord isegi mõttetu. Ent Michelle’i lihtne eesmärk oli iga päev Carlale aega pühendada ja temaga midagi üheskoos teha. Nad alustasid saviga. Siis jätkasid värvidega. Ühel päeval alustasid Michelle ja Carla „saame rohkem kirju” kampaaniat ning kirjutasid kumbki sõpradele ja sugulastele postkaarte. Nad panid lauale vahast küünla ja katsetasid lõõgastava taustamuusikaga. Mõnikord tõi Michelle enne alustamist midagi kaasa — pildi, luuletuse või mõne nalja. Carla avanes, rääkis koolist ja sõpradest. Peagi muutusid Michelle ja Carla osavaks tegevuses, mis paistis tulevat otse südamest ja hetkevajadusest. Michelle tõstis kontorikapist välja karbid fotodega ning üheskoos valmistasid nad kolm ilusat perealbumit, millest üks oli täielikult pühendatud Carla beebiaastatele. See võttis aega nädalaid ning tuletas taas meelde nii palju mälestusi, naljakaid lugusid ja unustatud hetki. (Isegi oma sünnilugude puhul väitis Carla nende taasrääkimisel: „Oo jaa! Arvan, et ka mina mäletan seda, emme!”)

Laual toimunud ehitamine — mis osutus tegelikult omavahelise suhte ehitamiseks — oli Michelle’i jaoks võib-olla kõige raskem töö lihtsustamisprotsessis. Usun, et mingil tasandil Carla teadis seda. Näha ema vaikselt enda vastas istumas — mitte liikuva kehana teise tuppa siirdumas — teravdas Carla tähelepanu juba algusest peale. Midagi oli teoksil. Võis võtta aega, kuni see miski hakkas tunduma loomulik, ent uskuge mind, see hakkas. See hakkas tunduma loomulik ja tähtis. Michelle ja Carla hakkasid koos aega veetma ning avastasid üllatuse ja rõõmuga, et suudavad ehitada midagi jäävat. Mitte lihtsalt fotoalbumi, vaid muretustunde teineteise vastu. Usalduse, mis kannab neid edasi.

Alguses tundis Clark kergendust, kui Michelle võttis selle protsessiosa enda peale. Ta oli õnnelik, et ei pea sellesse sekkuma. Ent kui Clark nägi, mis toimub — kuidas Carla ja ta ema ühist aega ootasid -, tundis ta end järjest enam väljaspool ringi, millega soovis ühineda. Clark oli pannud Carla igal hommikul bussi peale, ent kuna tema ja tüdruku graafikud hommikul klappisid, otsustas ta tütre ise kooli sõidutada. Carlale oli see kui süllesadanud õnn. „Tead mis?” küsis Carla emalt. „Issi oli täna hommikul tõesti naljakas!” Panin ette, et Clark võtaks enda peale ka vastutuse klaveritundide eest, sest teadsin, et ta oskab klaverit mängida. „Aga Carla vihkab klaveritunde! Ka mina vihkasin harjutamist.” Seal see oli. Suurepärane võimalus leida üheskoos lahendus klaverimängu-keerdsõlmele. Ja nad leidsid selle. Nad lasid kordusel, vaiksel järjekindlusel ja mõningasel vajalikul totrusel kanda end läbi alguse, kuni harjutamisest sai muster ning klaverimängust miski, mida Carla oskas ja mille üle ta sai uhkust tunda. Lõpuks oli isal ja tütrel midagi ühist.

Peagi tegid Michelle ja Clark oma teel edusamme. Carla väikevend Alex sündis kuus kuud pärast seda, kui oma tööd alustasime. Kas Carla oli elevil? See polnud aga asi, mis oleks teid tema juures kõige rohkem üllatanud. Arvan, et te oleks märganud — nagu märkasid tema vanemad ja õpetajad -, kui palju rahulikum Carla nüüd oli. Ta oli tõepoolest maha rahunenud. Carla õppis koolis hästi, tal oli mitu huviala ja ta oli õnnelikum kui siis, kui tutvusime.

Mäletan Carla kalki pilku tol esimesel päeval ning kujutan ette, et ka Alexit esimest korda nähes olid Carla silmad pisut kahtlustavad. Ent seda teisel põhjusel. Kogu võim majas ei kuulunud enam Carlale, ent tema peres oli nüüd tekkinud värske lähedustunne, mida ta pidi õppima vennaga jagama.

Lihtsustamine on protsess; kivike, mis on visatud perekonna argielu tuttavasse vette. See annab inspiratsiooni muudatusteks, mis laienevad terves kodus, puudutavad pere kõiki liikmeid ja nendevahelisi suhteid. Vaatleme mõnd muutuselainet ning seda, kuidas perekond leiab uue sügavuse ja tasakaalu. 20 aasta pikkuse perede aitamise tööga on mul olnud õnn omandada lai ja pikk perspektiiv. Olen olnud ühenduses paljude peredega kolmelt kontinendilt igas vanuses lastega ja saanud neilt tagasisidet. Sageli olen näinud, et töö, mida koos tegime, oli alles algus, väike osa üleüldisest ümberkujundamisest, millega pered toime tulid.

Võtab aega, et öelda „tänan, ei“ — ja nii ka mõelda — häirivatele teguritele ja liialdustele, mis on meie argielu üle koormanud. Ning perekonnas suuna muutmine pole sugugi lihtne, eriti siis, kui elu on nagu madalrõhkkond. Ometi saab rakendada seda tööd tegema võibolla kõige võimsama jõu meie planeedil: lapsevanema armastuse lapse vastu. Lihtsustamise protsessi — perekonna põhitelje nihutamist — ajendab tavaliselt lapsevanema lihtne soov kaitsta lapse esimeste eluaastate muretust ja imepära. Olen näinud tagasihoidlikult alustamise tarkust, pihta hakkamist võimalikust, selle tulemuste nautimist ja seejärel saavutatud edul protsessile hoo andmise võimaldamist. Olen leidnud, et kõige paremini töötab, kui lihtsustad esimesena lapse elu: vähendad segadust tema ülekoormatud toas, menüüs ja graafikus ning suurendad kodust rütmi ja korrapära.

Üleminekul rütmilisemale, vähem pöörasele elustiilile on kohanemisaeg, mis on seda pikem, mida vanemad on lapsed. Alla 4- või 5-aastased lapsed ei pane neid muudatusi arvatavasti teadlikult isegi mitte tähele, kuigi märkate erinevust — kergendus- ja muretustunnet — nende mängus, tujus ja unes. Teismelised hakkavad — igasuguse kahtluseta — muudatustele vastu, kas või juba paljast arengulisest vajadusest. Teie vaikne soovimatus taganeda aitab kergendada üleminekut uuele ja tavaliselt tunnustatud perekondlikule normile.

Kui häirivad tegurid kaovad, võtab maad ja laieneb muretustunne. Nüüd on rohkem aega omavaheliseks sidemeks, enam ruumi mõtisklemiseks ja mängimiseks. Igavus, mida kunagi kardeti ja mis kodunt pagendati, lubatakse nüüd sinna tagasi ning tõdetakse, kui sageli see eelneb inspiratsioonile. Vastupidi sellele, mida võite arvata, on korrapärasus enamikule lastele pigem vabastav kui tüütu. Rituaalid, millele saab päeva ja nädala jooksul tugineda, toimivad võimsate kinnitustena. Teismelistele pakuvad rütmid püsivat, kindlustunnet andvat vastukaalu muutlikkusele ja tugevatele emotsioonidele, mis määratlevad murdeiga. Rituaalid lõdvendavad väiksema lapse haaret, vabastades nad vajadusest kontrollida oma päeva väikseid ja näiliselt juhuslikke aspekte. Kas mäletate Carla lauamatti, milleta ta polnud nõus sööma? Kui aga perekonna õhtusöögid muutusid korrapärasemateks ja Carla sai vastutuse laud katta, oli ta haaratud millestki suuremast kui kontrollivajadusest. Carla loobus oma lauamatist ja pistis selle lauasahtli tahaotsa. Supernaise võim oli läbi.

Allikas: "Lihtsus lastekasvatuses", kirjastus Pegasus

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised