Valed mõtted, mis laste tundemaailma lõhuvad



Valed mõtted, mis laste tundemaailma lõhuvad
Foto: Shutterstock

Kõik lapsed purskavad aegajalt ehmatavaid lauseid suust välja või teevad mingitest asjadest ebaõigeid järeldusi, sest neil keerlevad alateadlikult peas negatiivsed mõtted.

“Mind ei kutsutud sünnipäevale, sest ma olen täielik luuser …“

„Jäin bussist maha. Miski ei lähe mitte kunagi nii nagu mina tahan …“

„Õpetaja tahab mind näha. Järelikult peab mingi jama majas olema …“

Niisugused mõtted ummistavad koolilaste päid. Ka nende laste peakesi, kes tegelikult on üsna populaarsed ja saavad õppetöös häid hindeid.

Kahjuks juhtub nii, et paljudel lastel tekib selliste mõtet avaldumisel peas lühiühendus — laps kukub justkui mõtteauku, mis manab talle tegelikust elust väära pildi silme ette. Tegemist on stressi tekitavate negatiivsete tõlgendustega halbadest olukordadest.

Asi on selles, et kõik lapsed ütlevad aegajalt midagi täiesti kohatut või teevad ebaõigeid järeldusi, kuid pidev negatiivsus ei ole alateadlik. Uuringud näitavad, et ennasthävitavad mõtted („Ma olen luuser“) võivad vallandada ennasthävitavaid tundeid (nt valu, kurvameelsus, haiglane olek), mis omakorda viivad ennasthävitava käitumiseni (nt halb käitumine, koolist puudumine jms). Kui asja kontrolli alla ei saada, võivad ilmneda veelgi hullemad tagajärjed — näiteks depressioon ja ärevus.

Seotud lood:

Õnneks saame teismelistele üsna hõlpsalt õpetada, kuidas neid mõtteauke täita: tutvustame neile positiivse ja täpse mõtlemise saladusi. Õppetundi alustame sellega, et püüame anda neile arusaamiste sellest, millest ebatäpne mõtlemine tingitud on.

Loome ise endale (sageli väära) reaalsuse

Loe veel

Rahvarohkel tänaval jalutab üks inimene ning märkab seinal graffitit, prahti kõnniteel ja otse keset autoteed kaklevat paarikest. Teine, kes kõnnib selsamal tänaval samal ajal, tunnetab aga hoopis näkku puhuvat kerget tuulekest, märkab jäätisereklaami ja võõra inimese poolt talle saadetud naeratust. Igaüks meist valib ümbritsevast keskkonnast välja stseenid, mille kaudu me olukorda tõlgendame. Ehk teisisõnu — me loome selle abil oma reaalsuse, millele tähelepanu pöörame.

Miks me olukorda kogu teavet arvesse võttes ei hinda? See pole võimalik, sest stiimuleid on lihtsat liiga palju. Tegelikult suudame me viie meele abil „endasse imeda“ 20 miljonit bitti infot sekundis. Seejärel „seedime“ kogutud andmeid ning ajutegevus keskendub ainult 7-40 bitile. Seda nimetatakse vaimseks otseteeks.

Otsetee hoiab meid terve mõistuse juures ega lase end „üleliia täis laadida“. Ühtlasi võimaldab otsetee meil olukordi kiiresti hinnata ja jätab samal ajal ka haavatavaks. Ning viimane mõjub kahjustavalt, sest sageli eelistame tasakaalustamata reaalsust tajuda killukestena (s.t. ignoreerime positiivset ja keskendume negatiivsele) ja satumegi mõtteauku.

Kaheksa kõige tavalisemat mõtteauku

Me pole mitte ainult mõtte-errorite eneste suhtes tundlikud, vaid ka selle suhtes, et kordame neid ikka ja jälle.

Tavalisemad mõtteaugud:

  • ennatlikud järeldused, hinnates olukorda eeldades, mitte faktide põhjal;
  • vaimne filtreerimine: pöörad tähelepanu negatiivsetele detailidele ning ignoreerid positiivseid;
  • puhud asja suureks: rõhutad negatiivseid aspekte;
  • minimeerid: ei pööra positiivsetele aspektidele tähelepanu;
  • keerad isiklikuks: süüdistad ennast probleemide tekkes isegi siis, kui sina pole esmaselt vastutav;
  • süüdistad teisi: arvad, et probleemides on süüdi teised isegi siis, kui sina oled esmaselt vastutav;
  • üldistad liigselt: teed järelduse, et üks halb intsident viib sind läbikukkumiste rajale;
  • tundelised põhjused: järeldad, et negatiivsed tunded saavad reaalsuseks või segad omavahel ära tunded ja faktid.

Teekond väärast mõtlemisest täpse mõtlemiseni

Kui nooruk mõistab, miks ta mõtteaukudesse kukub ning et neid on olemas mitmesuguseid, on ta valmis täitma neid auke teistsuguste mõtetega GoZen ehk 3Cs meetodi abil. Sellel meetodil on kolm sammu:

  • tea oma tavalisi mõtteauke;
  • kogu tõendeid tõese pildi kokkupanemiseks;
  • püüa mõelda õiges suunas.

Tuleme tagasi näite juurde, kus laps mõtles: „Õpetaja tahab mind näha. Järelikult peab mingi jama majas olema …“ Esimene ja kohene mõte oli, et tal on probleem — tekkis mure.

Laps peaks sinu abiga õppima esmalt aga kontrollima, ega ta mõnda mõtteauku pole kukkunud. Seejärel tuleks tal nii palju andmeid (fakte) koguda, kui võimalik ning luua endale asjast adekvaatne pilt.

Näiteks:

„Mul on tavaliselt head hinded.“

„Vahel tahavad õpetajad lihtsalt niisama juttu ajada pärast tundi. Asjad ei pea halvasti olema.“

„Mul pole varem mingeid probleeme olnud.“

„Õpetaja ei paistnud sugugi pahane olevat, kui ta mind vestlusele palus.“

Kõigi nende tõendite varal saab laps nüüd tõelise pildi kokku panna. Parim moodus selleks on iseendaga rääkimine või vaidlemine.

Ühel pool on laps, kes usub, et ta on selle õpetajaga suures hädas. Ja teisel pool laps, kes saab aru, et midagi ei ole valesti. Vaidluses tuleb lauale panna kõik kogutud tõendid. Selline enesega peetav vaidlus aitab lapsel õige mõtlemise suunas liikuda ning muudab ta emotsionaalselt tugevamaks.

Niisiis — õpetage lastele, kuidas valed mõtted nende tundemaailma lõhuvad. Õpetage neile positiivset ja täpset mõtlemist. Ning kõige viimaks — andke neile teada, et neil endal on oma mõtete üle võim.

Parim relv, mida me stressi vastu kasutada saame, on võime valida mõtteid!

Allikas: huffingtonpost.com

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised