Kiusamine lasteaias! Kas nii väikesed lapsed oskavad tõesti kiusata?

 (3)

Kiusamine lasteaias! Kas nii väikesed lapsed oskavad tõesti kiusata?
Foto: Scanpix/PantherMedia

Kas sellist asja on tõepoolest olemas? Kuulub siis narrimine, löömine ja ähvardamine kolme- kuni kuueaaastaste arengu juurde? Mis on lapse käitumise puhul normaalne ja millal tuleks sekkuda? Loe, mida ütlevad selle kohta pedagoogid, kasvatajad ja teadlased.

Kiusamine töökohal — sellest räägitakse teleris ja raadios, kuuldakse kolleegidelt või ollakse koguni ise kogenud. Ka koolides esinevast kiusamisest räägitakse palju. Fakt on see, et kiusamine algab mõnel juhul väga varakult, juba lasteaias kiusatakse.

Mida laseaiakiusamine õieti tähendab? Kas kiusamine on see, kui mõnda last ei võeta mängima või kui teised teda löövad? Või on see lasteaialaste hulgas täiesti normaalne? Ning: kas kolme- kuni kuueaastased lapsed üldse oskavad juba kiusata?

Mis on kiusamine?

Berni ülikooli psühholoogiaprofessori Françoise Alsaker raamatus „Kiusupunnid ja nende ohvrid” öeldakse: „Kiusamine on vägivalla erivorm. Kiusamisega on tegemist siis, kui lapsed mõnd teist last regulaarselt ja süstemaatiliselt otseselt või kaudselt, füüsiliselt või vaimselt haavavad.”

Ohver tunneb end pidevalt alandatuna ja abituna, halvimal juhul võib enesehinnang püsivalt kahjustada saada.

Tõukamine, löömine, ähvardamine, riiete peitmine, naerualuseks tegemine, eiramine, väljapressimine, alusetu süüdistamine … kõik see võib Françoise Alsakeri sõnul olla kiusamine, kui see juhtub teatud mustri järgi ja kui — see on väga oluline — sama lapse valivad alati ohvriks mitu kiusajat.

Loe veel

Seotud lood:

Probleemid lasteaias

Kas Aleksander on kiusamise ohver, kui Peeter teda iga päev lööb ja koguni kägistab? Seni, kuni Aleksanderit ahistab „ainult” Peeter, on tegemist agressiivse käitumisega, mitte kiusamisega.

Kas see on kiusamine, kui üks tüdruk teise tüdruku tolle parimalt sõbrannalt üle lööb? Seni, kuni afäär toimub ainult nende kolme tüdruku hulgas, ei ole tegemist kiusamisega. Alles siis, kui üksijäetu vastu koonduvad ka teised tüdrukud, kes teda pikema aja jooksul eiravad, võib öelda, et tegemist on kiusamisega.

Kui laps ei taha enam lasteaeda minna ja mängib silmatorkavalt tihti üksi, võib olla tegu sellega, et ta ei tunne ennast hästi. Selle põhjal oleks aga ennatlik kohe järeldada, et sellises käitumises on süüdi teised lapsed. Sellist käitumist võivad põhjustada ka kodused probleemid, näiteks vanemate pidev tülitsemine, väikese õe või venna sündimise pärast tekkinud frustratsioon, sage üksiolek, üksildus või haigus.

Kas väikesed lapsed oskavad kiusata?

„See, mis näeb kiusamise moodi välja, on tavaliselt konflikt, mis on loomuliku arengu osa,” räägib Melitta Walter, Müncheni lasteaedade vägivallaennetuse alane nõustaja. Reeglina ei kesta taolised tüli nii kaua, et neist võiks kujuneda kiusamine. Lapsed reageerivad olukorrapõhiselt. Seetõttu on küsitav, kas nelja- või viieaastased on üldse suutelised selliseks süsteemseks tegevuseks. Loomulikult on olemas dominantseid lapsi, kelle juhiomadusi imetletakse. Teisalt on olemas lapsi, kes on valmis kambajuhile järgnema või kes ennast kunagi ei kaitse, isegi kui neilt midagi ära võetakse. Seda ei tehta aga sihilikult ega planeeritult. Tihtipeale on küsimus vaid temperamendis.

Müncheni pedagoog Dr. Marija Kulis näeb sarnaselt oma kolleegidega kiusamise probleemi pigem koolis ja pikapäevarühmas. Selle valdkonna nõustajana on ta aga täheldanud, et „kiusamise põhivormid esinevad juba lasteaias, näiteks sotsiaalse väljapressimise vormis”. Siia kuulub ka kuulus ähvardus: „Siis ma pole enam su sõber!” Kui laps kogeb, et saab ähvarduste abil oma tahtmist läbi suruda, saab ta aru, et tal on teiste üle võim. Ja et teda imetletakse selle pärast.

Lapsed, kellele meeldib teiste üle domineerida ja neid ärritada, ei pruugi olla halvad või agressiivsed. Piisab sellest, kui nad on kogenud, et kiusamine tasub end ära ja et keegi ei sekku. Lapsed näevad selliseid käitumisviise aga ka täiskasvanute hulgas. Nad lihtsalt järgivad eeskuju.

Ennetamine

Alles siis, kui laste hulgas on jõudude tasakaal pidevalt paigast ära, võiksid sekkuda kasvatajad: kui Peetril on kogu aeg otsustusvõim ja Aleksander ei tohi kunagi sõna sekka öelda. Või kui Sanna jääb kogu aeg üksi, ka võimlemistunnis ja söömise ajal. „Üritame siis koos lastega lahenduse leida,” räägib lasteaiaõpetaja Irene Ott. Seda soovitab ka Françoise Alsaker, kes lasi oma uurimistöö käigus koos lastega käitumisreeglid välja töötada, millele said viidata kõik, ka nõrgemad.

Põhimõtteliselt otsitakse nõrgemate laste juures teadlikult tugevusi ja arendatakse neid, et laste enesekindlus kasvaks. Pedagoogiliste vahendite nagu rolli- ja liikumismängude, lugude ja jutuajamiste abil õnnestub sageli last potentsiaalse ohvrirolli eest kaitsta. Sellest ajast peale, kui Aleksander teab, et tunneb rohkem numbreid ja oskab rohkem tähti kirjutada kui Peeter, kes on temast pea aasta vanem, on ta palju enesekindlam. Nüüd aitab ta Peetril tema nime kirjutada.

Osa lapsi peab õppima ka ei ütlema, kui nad tunnevad, et neile tehakse liiga või kästakse midagi keelatut teha, selgitab Alsaker oma raamatus. Tihtipeale on hoopis nii, et kodus ei sallita vastuvaidlemist ja lapsed tajuvad ei ütlemist millegi halvana. Või nende ei-d lihtsalt eiratakse, mistõttu tajub laps mingil hetkel, et see on täiesti mõttetu.

Dominantsed lapsed vajavad aga abi juhirolliga ümberkäimisel. Kui nende tugevust ja energiat väärtustada, mitte alla suruda ja karistada, saab selle jõu suunata vastuhaku asemel loovatesse kanalitesse, teab Melitta Walter pikaajalisest kogemusest. Näiteks on jalgpallimeeskonnale võitmiseks vaja tugevat kaptenit.

Hoiatussignaalid

Tänapäeva tööelus tuntud kiusamist seega reeglina lasteaias ei esine, samas võivad piirid olla hägused ja erandid ei ole välistatud.

Kui laps tunneb ennast lasteaias pikka aega õnnetuna — ükskõik mis põhjusel — ilmneb tavaliselt üks või mitu hoiatussignaali, mida Françoise Alsaker kirjeldab nii:

  • Laps ei taha enam lasteaeda minna.

  • Laps kurdab pea-, kõhu- või muud valu.

  • Ta mängib lasteaias ja mänguväljakutel tavaliselt üksi.

  • Ta on väga kartlik.

  • Ta räägib ennast alavääristavalt.

  • Tal pole isu, esineb unehäireid või hirmuunenägusid.

  • Lapsel on vigastused või sinikad.

  • Ta kaotab asju või tuleb koju katkiste asjadega.

See käitumine ei tähenda muidugi automaatselt, et laps on ohver, põhjusi võib olla palju teisigi. Igal juhul peaksid vanemad näitama, et võtavad lapse muresid tõsiselt, ja olema kannatlikud, kui laps ei taha kohe kõigest rääkida. Tihti tunnevad lapsed, et oma olukorras ise süüdi.

Alati aitab ja on soovitatav rääkida õpetajaga, et sellise käitumise põhjused välja selgitada. Seejärel saab koos lapsega lahenduse leida. Enamasti paraneb asi juba pärast seda, kui probleemist räägitakse.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised