„Kui ikka korra rihmaga üle tagumiku käia või peale käratada, siis laps saab aru, mis ta valesti tegi"

 (43)

„Kui ikka korra rihmaga üle tagumiku käia või peale käratada, siis laps saab aru, mis ta valesti tegi"
Foto: Scanpix/PantherMedia

Isa, kes sai lapsena rihma teeb süstemaatiliselt sama oma pojaga. Kui küsisin, kuidas ennast tundis, siis vastas „Mis seal ikka tunda, asja eest ju sain". Küsisin, mida ta tegi peale rihma saamist. „Läksin oma tuppa, lõin ukse vist kõva pauguga kinni...(pikk paus) olin väga vihane ja mõtlesin, et kui suureks saan, siis annan isale peksa".

Laste karistamisega seotud müüdid on visad kaduma. Ka sinu enda peres võib vabalt olla inimesi, kes suhtuvad laste kasvatamisee järgmiselt:

Kui ikka korra rihmaga üle tagumiku käia või peale käratada, siis laps saab aru, mis ta valesti tegi". Vanemal, kes nii arvab, puudub teadmine, mis vanusest ja kuidas lapsed oma tegude tagajärgi mõistma hakkavad. Puudub teadmine ja oskus muud moodi lapsi kasvatada. Kui lapsevanem on ise kunagi sellist kasvatust kogenud, siis oma hoiakute muutmiseks peab rohkem pingutama. Muidu on ka uusi oskusi raskem omandada.

"Väike vits nüüd küll kedagi ei alaväärista. Isegi noorena saanud ja ilmselt tänu sellele ei läinud pätiks ära. Väike kartus peab jääma".Paraku ei mõtle see lapsevanem, et ehk oleks ta oma elus palju rahulolevam, kui poleks ise lapsena vitsa saanud. Ka muud moodi ja palju inimlikumalt on võimalik kasvatada, et laps pätiks ei muutuks. Uuringud näitavad, et täiskasvanunagi kipuvad paljud oma vanemate valesti tegemisi õigustama. Usutakse, et ainult tänu vitsale ja vanemate karmusele ollakse see, kes ollakse. Samas ei ole võimalik teada, kas elu oleks ehk õnnelikum, kui oleksid teistsugused lapsepõlve kogemused. Näiteks ehk oldaks oma lähisuhetes õnnelikumad ja lähedasemad, kui poleks karistatud. Seda, mis tunded karistamise ajal ja järel olid ja milline suhe vanematega oli, enamasti ei mäletata.

Loe veel

Seotud lood:

"See nali, mis praegu toimub, kus last ei tohi karistada, kasvatab kriminaalseid ja väärtusteta inimesi, kes arvavad, et neile on kõik lubatud", "Praegune vabakasvatus ja keeld last lüüa on teinud meie lastest tänamatud jõmpsikad, kellel pole mingit austust vanemate ja nende reeglite suhtes". Inimesed, kes usuvad, et vägivallaga saab lapsi kasvatada teevadki järelduse, et halvasti käituvad lapsed ja noored on sellised tänu karistamatusele. Inimesed, kes usuvad, et lapsed vajavad kõige enam vanemate lugupidamist ja vägivallata armastust, teevad aga järelduse, et ju neil pätistunud lastel ja noortel on hoolimatud vanemad, kes nendega ei tegele. Uuringud kinnitavad pigem teist arvamust. On leitud, et vägivaldset ja autoritaarset kasvatusstiili kogenud lapsed käituvad suure tõenäosusega ka ise vägivaldselt. Neil on vähene empaatiavõime ja kuna neil tänu oma kasvatusele puudub usk täiskasvanutesse, siis on ka nende käitumine üleolev ja hoolimatu.

Kui ei karista, siis läheb laps ülekäte". Vanema meelest peab veidi karistama, et lapsel oleks selge, kelle sõna loeb. Puudub teadmine, et lapse mõjutamiseks on ka palju teisi võimalusi ja laps ei ole ohtlik olevus, kes kindlasti ülekäte tahab minna. Vahel vanemad ütlevad „Mis ma siis tegema pean, kui laps näiteks poest kommi varastab? Pai tegema ja ütlema, et pole hullu midagi. Ära enam tee?". Tegelikult on karistamise ja kõikelubamise vahel olemas kolmas võimalus, mis väärtustab isiksusena nii last kui täiskasvanut ja aitab seeläbi luua mõlema jaoks rahuldustpakkuva suhte. Vahel tuleb neid oskusi õppida, sest me pole neid oma lapsepõlvest kätte saanud.

"Kui laps selle kuhjaga ära teeninud on, siis mõned korrad elus mõni vitsasirakas tagumikule anda on OK. Olen mina ja kõik minu esivanemad saanud". Lapse halva käitumise taga on midagi enamat, kui vaid lapse mõistmatus või soov vanemat närvi ajada. Seega jääb küsimus, et kuidas saab laps keretäit ära teenida? Halb käitumine on märk sellest, et ta on hädas. Seda on aga täiskasvanutel raske uskuda. Ülbe näoga või kapuutsi peitunud ja bussiistmeid lõhkuv teismeline ei hakka eluski esimese hooga tunnistama, et ta on juba väga varajasest lapsepõlvest saadik puudust tundnud vanemate hellusest ja toetusest, mõistmisest rääkimata. Enamasti ei olda sellest teadlikudki. Mis puutub aga sellesse, et meie esivanemad juba said vitsa, siis kas mitte sellest ei tulegi need tänased hädad meie ühiskonnas? Hoolimatus enda ja oma lähedaste, aga ka kaaskodanike suhtes ja palju muud, mille üle meedias vahepeal näppu viibutatakse.

See jutt, et alavääristad last jne on tühipaljas jama. Kas siis vanema põlvkonna lapsed on kõik kiiksuga ja alavääristatud?Mina võin küll praegu tunnistada, et olen vitsa saanud ja asja eest ja ei tunne, et paneks süüd vanemate peale, kes ei suutnud olukorda muud moodi lahendada". Vanemad üldiselt ei tee oma lapsele nimelt liiga. Lihtsalt muud moodi ei ole osatud tegutseda. Isegi ei teata, et muud moodi on võimalik. Mis puutub vanemasse põlvkonda, keda on vitsaga kasvatatud, siis lisaks hoolimatusele, mida meie ühiskonnas võib sageli märgata, on ka palju sellist, mida iga päev tänaval, aga ka kolleegidega või sõpradega aega veetes ei märgata.

Nurka panemine on siis alavääristav, kui seda alavääristavalt teha. Alati annab valida kohta ning viisi".Nüüd kujutage jälle ette, et teie ülemus paneb teid koosolekul nurka seisma, sest te jäite hiljaks. Ta teeb seda viisakalt, ilma teid sildistamata. Kindlasti ta ka selgitab, miks te peate kõigi kolleegide ees nurgas seisma. Ja see pole alavääristav? Laps erineb täiskasvanust selle poolest, et tal puuduvad teadmised ja kogemused. Kuid tunded on tal sünnist saati olemas.

Vanemad peavad kehtestama oma ülemvõimu ja laps peab alluma mitte hirmu pärast karistada saada vaid sellepärast, et nad on vanemad ja koos kohustustega saavad nad ka õigused. Ja vanema üks kohustus on oma võsukestest korralikud inimesed kasvatada ja kui selle jaoks peab füüsilise karistuse kehtestama, siis olgu nii".Karistamine toob kaasa hirmutunde. Kellegi allutamine vägivallaga käib ainult läbi hirmu. Ei ole võimalik last karistustega kasvatada ja loota, et ta hakkab vanematele austusega otsa vaatama. Vanema kohustus ja vastutus on lastest korralikud, aga ka õnnelikud ja ennast ning teisi austavad inimesed kasvatada. Seda saab teha, kehtestades lastele reeglid, mis teevad nende kasvamise turvalisemaks.

Karistuse eesmärk ei ole lapse alandamine, vaid tema enda väärkäitumise tagajärgede realiseerumine. Kui laps teab, et ta ise käitus karistuse vääriliselt ja mille eest teda ennetavat korduvalt hoiatatud oli, siis oli see tema valik".Kahjuks ei tea väga paljud vanemad lapse arengust eriti palju. Näiteks seda, et koolieelikud käituvad ja alles siis mõtlevad. Pidurdusmehhanismid nende ajus ei ole välja kujunenud. Sama võib juhtuda teismelistega. Laps ei mõista, miks tegudele järgnes karistus. Tal ei teki seda seost, mida vanemad loodavad.

Mina arvan, et last ei tohiks peksta, kuid väike vits vajadusel ikka võib nurgas olla küll. Muidu võib tekkida karistamatuse tunne".Paljud vanemad arvavad, et last tuleb kasvatada karistuse hirmus. Räägitakse karistamatuse tundest nagu oleks hirm ainus, mis võiks hoida ära halba käitumist. Jällegi on see märk vanemate puudulikest teadmistest lapse arengu ja vajaduste kohta. Lapsed ja noored on äärmiselt koostöövalmid, kui nad tunnevad, et neisse lugupidavalt suhtutakse.

Kadri Järv-Mändoja, Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

Artikkel pärineb Perekeskuse Sina ja Mina kodulehelt www.sinamina.ee tasuta e-koolitusest „Tark lapsevanem - Piiride seadmine lapsele." Koolitusest leiate ka ülevaate karistamise teemal läbiviidud uuringutest.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised