Laps on lasteaiaks valmis, aga mina mitte!



Laps on lasteaiaks valmis, aga mina mitte!
Foto: Shutterstock

Olen üks neist emadest, kelle kindel soov on panna laps lasteaeda alles siis kui ta saab kolmeseks. Seni tunnen sisimas, et tal on kõige parem kasvada koduses keskkonnas ja lähedaste tiiva all. Nüüd kus laps hakkab poolteist saama, olen hakanud endas kahtlema ja mõtlema, kas jätan teda millestki niimoodi pigem ilma? Kas ta oleks tegelikult juba sügisel lasteaiaks valmis, lihtsalt mina ei ole?

Ärge saage valesti aru, endiselt olen ma sada protsenti kindel, et ta läheb lasteaeda alles järgmise aasta sügisest, kuid tunnen endal üha enam survet tema aega paremini sisustada. Olen märganud, et tal on kodus lihtsalt igav ja pingutan, et pakkuda talle parimat ajasisustust ja arendavaid mänge koduses keskkonnas. Näen kui väga ta tahab teiste lastega suhelda, sest ta hakkab neile kõikjal järgnema, olgu siis poes või tänaval. Ja siis poebki minusse see paha mõte, et kas ma ise pärsin ta sotsiaalset arengut sellega, et ta lihtsalt minuga "päevad läbi kodus istub"?

Küll oli lihtne olla ema aastaid tagasi, kus lastel tuli lihtsalt kõht täis sööta ja neid puhtana hoida. Nüüd on ühiskonnas nii tohutult palju survet, beebikoole ja trenne ja raamatuid, mis ütleks kuidas täpselt peaksid tegema, et olla ikka HEA ema. Kui poiss oli veel pisem, mõtlesin, et olgu - kindlalt hakkame käima ujumas, muusikatunnis, loovtunnis, vähemalt kaks korda nädalas playdate'il jne. Reaalsus on see, et beebikoolis talle muusikatund ei meeldi (selles kahtlustan pigem õpetajat ja tunni ülesehitust, mis pole tegelikult eriti beebisõbralik ja sobiks pigem vanematele lastele), ujuma oleme jõudnud vaid mõnel korral ja playdate toimub heal juhul korra nädalas. Ja nii ma siis mõtlengi, kas ma teen piisavalt, kas ta areneb, kas tal on huvitav, kas-kas-kas... ?

Aga tunnen, et olengi sageli hädas. Kaasan poissi kodustesse toimingutesse, ta aitab mind nii usinasti majapidamistöödes ja söögitegemisel, vaatame raamatuid ja ehitame klotsidega, õpime sõnu ja loomi, põristame autodega. Värvime näpuvärvidega, voolime... Aga siiski kummitab mul viimasel ajal kuklas mõte, et kas tal oleks kuskil hoius huvitavam? Kas või paar korda nädalas, et olla koos teiste lastega, teises keskkonnas? Ma ei tea, olen hädas.
Ja ootaksin nõu teistelt emadelt, kes on lastega kolm aastat kodused olnud: kas see tunne läheb üle?

Loe veel

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare