Ütlesin, et olgu, too lapsed aga siia." Raamatus „Meie kõigi lapsed. SOS Lasteküla väikeste ja suurte lood" räägivad oma SOSi-lugu ema, laps, psühholoog, toetaja ja teised, kes on ühel või teisel moel SOS Lastekülaga seotud. Liidia ja Robert Pauluse Põltsamaa koju sattudes on tunne, nagu oleksin sattunud Muumimamma ja Muumipapa juurde. Pererahvast kiirgub siirust ja lahkust, nende kodust mõnusat turvatunnet.

Toimekas Liidia valmistab kiirelt kohvi, toob lauale nägusalt kaunistatud kiluvõileivad ja magusaampsu, tagasihoidliku loomuga Robert võtab samuti elutoa diivanil istet. Liidia ja Roberti peres on kasvamas kuus last kolmest erinevast perest, pooled neist on 15aastased ja pooled vanuses 12, 13 ja 14. Liidia ja Robert ehk hellitavalt Liidi ja Robi on olnud abielus 39 aastat, neil on kaks bioloogilist last ja seitse lapselast.

Algas teekond

Liidia SOSi lugu ulatub nelja ja poole aasta tagusesse aega, kui ta asus Põltsamaa SOS Lastekülas tööle tädina. Enne seda oli ta töötanud kakskümmend viis aastat lasteaiakasvatajana, sellest viisteist aastat Kolga-Jaanis ja kümme Kiilis. Põhja-Eestisse sattusid Liidia ja Roberti nii pikalt seetõttu, et Liidia hakkas hoolitsema oma vanaks jäänud ristiema eest, kellel endal lapsi polnud. Tagasi koduses Kolga-Jaanis, kiikas ta uuesti lasteaiakohta, aga vahepealsetel aastatel oli lapsi vähemaks jäänud, niisamuti ka rühmasid ja kasvatajakohti. „Saaks kasvõi kokaabina tööd," oli Liidia mõelnud. Aga elu tahtis teistmoodi, kokakoha sai keegi noorem inimene ja järgmisel hetkel leidis Liidia kohalikust Põltsamaa ajalehest SOS pereabilise kuulutuse.

Jumal küll, ma mäletan täpselt seda hetke. Nad oli kui väiksed nukitsamehed, määrdunud riietega, arad ja endasse tõmbunud. Nemad istusid ühel diivanil ja mina teisel, ja alguses me lihtsalt kõik koos nutsime.

„Oi kui tore, käin kaheksa-üheksa päeva kuus triikimas, aitan maja koristada, süüa teha, veel midagi niket-näket, ja siis saan nii palju oma aias tegutseda kui süda lustib," oli Liidia järgmine mõte. „Aga intervjuul selgus, et kaheksa-üheksa päeva tuleb hoopis siin kohapeal elada. Ja mitte koos emaga, vaid üksinda!" Sellest hoolimata oli mõte, et ta saab jälle aktiivselt elu sees olla ja midagi kasulikku teha, Liidiale meelt mööda. Ta valiti ka kandidaatide seast välja ja nii alustas ta SOSis teekonda, aimamata, kuhu see välja viib. Aasta hiljem, eriti just suvekuudel, täitis Liidia olude sunnil nii tädi kui ema rolli, sest SOS ema viibis väga pikalt haiguslehel. Aasta lõpus küsis juhataja Liidialt, kas ta ei tahaks emaks hakata. Liidia võttis viis kuud mõtlemisaega, koos Robertiga kaaluti ja arutati asja põhjalikult. Eriti just seda, kui palju neid siis vanavanematena oma lastelastele „alles jääb". Nüüdseks on selge, et õnneks jätkub neid kõigile. Tütrelapsed on juba kõrgkoolide lõpetajad, pojalapsed alles koolieelikud, aga kui külla tullakse, pole vanusel enam vahet, kõigil lastel ja noortel on lõbu laialt.

Suurpere traditsiooniks on jõulu esimesel pühal kokku tulla. Viimati tehti seda Põltsamaal, maja oli rahvast täis ja meeleolu ülev. Ametlikult alustas Liidia SOS emana 2012. aastal lastekaitsepäeval. Ja koos Liidiaga ka isa Robert. Algul kasvasid nende peres aastane laps, kes mõne aja pärast lapsendati, ja veel kaks last, bioloogilised õde ja vend, kes olid jõudnud lastekülla täpselt samal ajal, kui Liidia tädina alustas. Ilmselt nägi elu ise, et Liidia ja Robert pole nõrkade killast ja et neid võib usaldada. Hilissügisel helistas juhataja ja küsis, kas nad on nõus võtma juurde veel ühe lapse, tol hetkel varateismelise poisi. Lapse minevik tundus õige kirju olevat: alates kolmandast eluaastast lastekodulaps, hilisem Tapa erikooli kasvandik, noorest vanusest hoolimata juba õige keerulise taustaga. Aga Liidia ja Robert ei löönud verest välja.

Ei andnud alla

„Kui ei saa hakkama, siis ei saa, aga proovima peab," oli Liidia seisukoht. Paar kuud, mis järgnesid, võiks vist tavamõistuse mõttes nimetada „hullumajaks" - laps jooksis mitu korda teadmata suunas minema, probleeme oli koolis õppimise ja suhtlemisega. Aga Liidia ja Robert ei andnud ikka veel alla. Kahekesi sõitsid nad öösel ringi ja otsisid last, kuni ta leidsid. Tõid koju, hoidsid ja toetasid, kuidas vähegi mõistsid. Probleemid koolis ja kodus püüti omal nõul ära lahendada, Liidia ja Robert ei kaasanud teadlikult politseid. Nii möödus napilt kaks kuud, kui ühel jaanuarihommikul helises telefon ja juhataja küsis: „Liidi, kas sa oled nõus veel kolm last võtma? Asjaga on kiire." Asjaga oli tõesti kiire, vastust oli vaja paari tunni jooksul. Lapsed olid pärit lähedal asuvast külast. Nende bioloogiline ema, kellel oli olnud juba aastaid tõsiseid alkoholiprobleeme, oli leitud kraavist alajahtununa ja lapsi polnud nüüd sõna otseses mõttes kuhugi panna. Liidia mäletab seda hetke selgelt. „Olin kui puuga pähe saanud. Kaks viimast kuud olid päris keerulised olnud. Ütlesin juhatajale, et anna mulle viis minutit mõtlemisaega. Aga veel enne, kui kõne lõpetada jõudsin, teadsin, et olen nõus. Ütlesin, et olgu, too lapsed aga siia."

Ka nende SOS peres hoitakse kokku ja tehakse asju koos. Koos käiakse metsas seenel või kala õngitsemas.

Nüüd läks Liidia ja Roberti majas tõeliseks sagimiseks. Emasüda aimas, et lastel võivad kõhud väga tühjad olla, pani suure poti tulele ja hakkas supimaterjali lõikuma. Isa Robi sebis ringi ja hankis uutele pereliikmetele voodeid. Lisaks oli vaja tubasid ümber paigutada. Kell kaks lõuna ajal olidki lapsed kohal, kaks õde ja üks vend. „Jumal küll, ma mäletan täpselt seda hetke. Nad oli kui väiksed nukitsamehed, määrdunud riietega, arad ja endasse tõmbunud. Nemad istusid ühel diivanil ja mina teisel, ja alguses me lihtsalt kõik koos nutsime."

Kutsuvad emaks ja isaks

Järgmised kuus kuud oli psühholoogilises mõttes kõige raskem aeg. Lastele anti sotsiaalosakonnast korduvalt lootust, et nad saavad koju tagasi... Aga seda ei juhtunud, kodune olukord ei paranenud. Ka Liidia ja Roberti hingele oli see habras aeg, vanemad hakkasid lastesse üha enam kiinduma, lapsed oma uusi vanemaid järjest rohkem usaldama, aga tulevik oli pidevalt lahtine. „Stabiilset keskkonda ja turvatunnet vajame me ju kõik, isegi suured, mis siis veel lastest rääkida," ütleb ema Liidia. Kõigile osapooltele oli suur kergendus, kui tuli lõplik otsus ja lapsed jäid Liidia ja Roberti juurde elama.

Kuule, mine ära, sa võid rahumeeli ära minna, õel on juba uus poiss

Nüüdseks kutsuvad kuuest perelapsest kaks Liidiat ja Robertit läbivalt emaks ja isaks, ülejäänud lapsed kord emaks ja isaks, kord nime pidi. Alguses ärajooksnud poiss on nii kodu hoidvaks muutunud, et ei taha kuuldagi mõttest, et peaks pärast kevadist põhikooli lõppu kodunt välja kolima. Õnneks annab lähedal asuv kutsekool võimaluse koju edasi elama jääda. Liidia meenutab üht lõbusat vaheseika, mis küll pere laste vahel ka natuke pingeid tekitas, ent lõppkokkuvõttes siiski hästi mõjus. Nimelt kui pere vanimal tüdrukul oli kätte jõudnud poistega semmimise aeg, läks seesama poiss õue trepile, kui nägi oma SOS õde ühe noormehe saatel kodu poole jalutamas. Läks trepile ja hõikas kõva ja selge häälega: „Kuule, mine ära, sa võid rahumeeli ära minna, õel on juba uus poiss!" „No kuule, miks sa siis kohe niiviisi...?" oli ema Liidia küsinud, mille peale oli poiss vastanud veendunud toonil: "Ei noh, mis need kutid kõõluvad siin aia taga, ei ole vaja!"

Liidia ja Robert näitavad uhkuse ja rõõmuga 3D-puslesid, puust lillekesi ja ehteid, mida noormees vabal ajal meisterdab. Tema kahe-kolmeline tunnistus on muutunud üldpildis nelja-viieliseks, kust vaid mõned üksikud kolmed välja turritavad. Elutoa laual ilutsevad õitsvad pajuoksad ja köögis märtsikellukesed, mis ta emale lihavõteteks kraavipervelt leidis ja korjas.

Põnevad hobid

Kolmelapselise pere kõik lapsed olid juba varemalt kiiruisutamisega tegelenud. Heast tasemest kõneleb seinal rippuv priske medalikimp. Aga need pole veel kõik - Liidia ja Robert näitavad mulle ilmatuma rasket kotti, mis on paksult medaleid täis, nende kõigi jaoks pole lihtsalt seintel kohta leidunud. Nüüd on venna ellu lisandunud tõsise kutsumusena jalgpall ja ühe seinanurga võtavad enda alla uhked karikad edukate mängude eest.

Põhikooli lõpetava poisi suureks unistuseks ongi saada heaks ja kuulsaks jalgpalluriks. Õdedest noorim on lisaks uisutamisele hakanud tegelema show-tantsuga ja viimasel veerandil olid tema tunnistusel ainult viied - tunnustus ja edasiminek, mis tähendas palju ka Liidiale ja Robertile, aga veel enam lapsele endale. Vanem õde, kes oli paar aastat tagasi õpetajate sõnul nagu „hall hiireke", jäädes kaasõpilastele lihtsalt nähtamatuks, on muutunud iseseisvaks ja enesekindlaks. Ta osaleb koolinäidendites ja on valitud õpilasesinduse presidendiks. Oma arenenud õiglusmeelega ei löö araks teisigi kaitsmast, kui näeb, et ülekohut tehakse. Niisamuti on tublid ja hakkajad Liidia ja Roberti esimesed lapsed. Poiss on kõva rahvatantsija, eelmise aasta tantsu- ja laulupeol valiti nende rühm oma vanuseklassis kümne parema hulka, sel suvel minnakse meeste tantsupeole. Esinemas on käidud üle Eesti ja ka Soomes. Tüdruk lõpetab põhikooli ja on enda jaoks juba õige kutsekooli välja valinud. Talle meeldib kokata ja veel on neiu eriliseks lemmikuks hobused. Uus kool võimaldab kenasti mõlemaga tegeleda.

Hommikuti enne kooliminekut seisab ema väliskoridori uksel, olgu kasvõi hommikumantlis, ja ootab kannatlikult, kuni kõik „sajajalgsed" on oma asjad korda saginud. Siis saab igaüks päevaks kaasa suure ja kaitsva Memme kalli.

Kui alguses tuli kõiki lapsi kõvasti õppimisel aidata ja tagant utsitada, siis nüüd jääb seda järjest vähemaks. Kuigi Robert ja Liidia ütlevad kui ühest suust, et kontrollida ja vahepeal ka kõrval istuda on ikka vaja. Ema Liidia on enda sõnul „päris karm õpetaja", sest vahel palub ta lastel õhtuti endale pisteliselt ka koolitöid vastata. Robert on enda peale võtnud reaalained ja Liidia keeled. Kui alguses oli näiteks kõigil tõsiseid probleeme matemaatikaga, siis nüüdseks on kaks last käinud matemaatikaolümpiaadidelgi. Põltsamaa lasteküla kolm peremaja asuvad keskusest umbes kilomeetri jagu eemal. Olgu keskusesse või koolibussi peale, pere kuus last käivad seda natukest maad jalgsi. Just parasjagu hommikuseks ärkamiseks, on Liidia ja Robert samal meelel. Muidugi tuleb vahel lapsi ka autoga transportida ja selles mõttes on Roberti FIE-elukutse just õige. Nii saab ta oma töö- ja vaba aega vastavalt pere vajadustele sättida. Liidial ja Robertil on Kolga-Jaanis suur aiamaa ja see tähendab, et ka pere enda köögilaud on tervislik ja ökoloogiliselt puhas. Liidia teeb talveks kogu pere söögitagavarad ise sisse: keedab moose ja teeb hoidiseid, aurutab mahlasid, marineerib ja sügavkülmutab. Robert käib aeg-ajalt pealinnas aiasaadusi müümas. Kui pere kõrvalt muud moodi aega ei leia, siis teeb ta seda kasvõi öötundide arvelt, aga pere koostegemised ei tohi töö tõttu kannatada, on isa Roberti põhimõte. Liidia ja Robert on läbinud kõikvõimalikud koolitused, kuid nad ühisel nõul, et koolitus üksinda ei pane lapsi ei kasvatama ega armastama. Peamine vundament saadakse ikka omaenda kodust. Liidia ise on pärit viielapselisest ja Robert neljalapselisest perest. Mõlema pered olid ja on väga kokkuhoidvad.

Hoiavad kokku

Ka nende SOS peres hoitakse kokku ja tehakse asju koos. Koos käiakse metsas seenel või kala õngitsemas. Näiteks eelmisel sügisel pidi Liidi juba ise kuuseriisikaks muutuma, kui kuus last ja Robi järjepanu kuuseriisikaid metsast koju tassisid. Või võtame viimase perepuhkuse Saaremaal, kus nende pere liikmed olid nõnda kõvad kalamehed, et kohalikel tekkis juba hirm, kas mandrirahvas püüab kogu järve latikatest tühjaks. Samuti käiakse palju koos Kolga-Jaanis aiamaa ja kasvuhoone eest hoolitsemas. Koolivaheaegadel sõidetakse ühisele perepuhkusele või tehakse spaapäev. Sellisteks ühissõitmisteks läheb vaja SOS külabussi, mida jagavad Põltsamaal kolm peret. Ja koos lähevad kõik kuus last juba teist suve järjest isegi ühte ja samasse laagrisse! Täitsa omal soovil ja vabal valikul. Õppimine eluks käib läbi mängu ja igapäevaste tegemiste.

Möödunud suvel õppisid poisid isaga saunavihta tegema. Õhtuti mängitakse maja ees oleval mänguplatsil koos korvpalli või peetakse köögilaua taga kaardimänguturniire. Kes kaotab, teeb viiskümmend kükki, kõlab poiste ja isa omavaheline kokkulepe. Isa Robert on siiamaani väga sportliku vaimuga, võtab osa nii suusa- kui rattamaratonidest. Samas tunnistab naerdes, et kui ta peab üksinda kahe pika ja täiselujõus poisi vastu korvi mängima, võtab natuke võhmale küll. Sel kevadel pani Robert kodu lähedal metsatukas kase jooksma ja kõik lapsed käivad meelsasti mahla järel. Juba oodatakse uut suve ja head metsmaasika-aastat, et siis jälle, ikka kõik koos, marjale minna. Tüdrukute soovil pannakse selleks suveks esimest korda aeda üles ka kasvuhoone. Liidia ja Robert on muru sisse istutanud erinevaid viljapuid ja marjapõõsaid, et lastel oleks hea oma käega noppida. Suvel on õues grill ja batuut.

Liidi, tule, vaata! Kuula. Kuula, kuidas lapsed kilkavad..."

Isa Robert meenutab enda jaoks üht liigutavat pilti möödunud suvest: „Kuulsin kahte õde õues nii südamest kilkamas. Läksin akna juurde ja nägin, lapsed hüppavad batuudil ja neil on nii hea olla. Ma ei saanud teistmoodi, kui kutsusin ka ema: „Liidi, tule, vaata! Kuula. Kuula, kuidas lapsed kilkavad..." See oli väga ilus hetk." Vabadus ja vastutus käivad siin peres käsikäes. Normaalne on see, et lapsed saavad igal pool käia, aga nad teavitavad sellest ema-isa. Niisamuti on normaalne, et pärast kella kümmet enam küla peale hulkuma ei minda - lapsed teavad seda ja oskavad ise reeglist kinni pidada. „Siis on meil ka süda rahul," võtavad vanemad asja okku. Kui peres kulgeb kõik tavapäraselt ja erakorralisi vahejuhtumeid pole, peetakse perekoosolekuid korra kuus. Siis vaadatakse reeglid üle ja sõna saavad ka lapsed.

Isast pikemad

Liidia ja Robert viivad mind maja peale väiksele ekskursioonile. Kõik toad on korras ja puhtad, see on laste enda ülesanne ja auasi- oma toad korras hoida. Köögi ja elutoa vahelisel uksepiidal on mitukümmend hariliku pliiatsiga tõmmatud kriipsukest - kohalik mõõdupuu. „Kolm last on juba minust pikemad," ütleb isa Robi ja näitab käega üle oma pea. Ema Liidi naerab, et teistmoodi ei oskaks enam üldse riideid osta. Väliskoridori seina äärde on isa meisterdanud pika kahekordse jalanõuriiuli. Seinal olevale paberlipikule on lapsed oma nimed kirjutanud, omavahel jaotatakse korrapidamist nädalapäevade kaupa.

Kuigi esik on laitmatult korras, võtab korraga nii paljude saapa- ja kingapaaride nägemine silme eest kirjuks. Köögilaual on alles veel mõned värvitud lihavõttemunad. Osa ligi kuuekümnest munast viidi naabritele ja mõni võeti kooli kaasa, enamik koksiti ja söödi aga pere keskis ära. Tasapisi hakkavad vanemad lapsi koolist koju ootama. Liidia seletab, et kui lapsed koolist koju tulevad, hüüavad nad juba ukselt: „Kuule, Liidi, kas räägin kõigepealt hea või halva uudise?" Siis jutustatakse üksteisele päevasündmustest, lobisetakse elust ja ilmast vähemalt tund aega. Ja kuue lapse puhul juba jagub, millest kõigest on vaja emale pajatada.

Kui lapsed hakkavad poole kolme paiku koju jõudma, näevad nad juba eemalt suure tee pealt tavaliselt järgmist pilti: isa Robi seisab aknal ja lehvitab neile

Selles peres ei häbeneta kallisid, ei küsida ega anda. Hommikuti enne kooliminekut seisab ema väliskoridori uksel, olgu kasvõi hommikumantlis, ja ootab kannatlikult, kuni kõik „sajajalgsed" on oma asjad korda saginud. Siis saab igaüks päevaks kaasa suure ja kaitsva Memme kalli. Ja kui lapsed hakkavad poole kolme paiku koju jõudma, näevad nad juba eemalt suure tee pealt tavaliselt järgmist pilti: isa Robi seisab aknal ja lehvitab neile. Robertile on bussiajad teada ja nii ta seal seisab nagu plinkiv majakas. Mitte et ta peaks. Lapsed tunnevad ära, kui inimesed on nende jaoks päriselt olemas ega tee asju moe pärast. Ranitsad seljas, hakkavad nad teeotsast üksteise võidu kodu poole jooksma. Austria sotsiaaltöötaja ja arstitudengi Hermann Gmeineri idee lasteküla asutamiseks sündis Teise maailmasõja järel ning on laienenud praeguseks 134 riiki ja territooriumile üle maailma. Eestis on SOS Lasteküla tegutsenud 20 aastat.

liidiarobert

Liidia ja Roberti peres ei häbeneta kallisid, ei küsida ega anda.

Loo autor Ursula Zimmermann, raamatust "Meie kõigi lapsed", koostaja Inge Pitsner, kirjastus Pilgrim ja SOS Lasteküla