Laste sõprus — kaaslastel on lapse jaoks tohutu tähendus



Laste sõprus — kaaslastel on lapse jaoks tohutu tähendus
Foto: Unsplash

Sõprus on lapse jaoks väga tähtis. Kuid selle iseloom ning motiivid muutuvad vastavalt eale ning seda peab arvesse võtma enne, kui hakkame oma laste sõprade üle kohut mõistma.

Kommisõprus

Kui sünnib laps — väikene ja abitu, tundub meile, et kuulume jäägitult teineteisele. Möödub aga aasta ja teine ning me märkame, et laps ei tunne enam endist teravat vajadust meie järele. Ja veel mõne aja pärast teatab ta meile äkki, et tal on palju huvitavam õues sõpradega mängida, kui koos vanematega midagi teha.

Tegelikult on see suurepärane! Suurepärane seetõttu, et kaaslastel on lapse jaoks tohutu tähendus. Juba kaheaastane püüab teiste lastega mängida. Ometi ei oska ta seda veel ning suhtlemine kujutab endast sagedamini kokkupõrkeid mänguasjade pärast.

Alates 4. eluaastast tõuseb kontaktide arv kiiresti, sest arenenud on kõne. Lapsed ühinevad väikestesse gruppidesse, et koos mängida. Teist last vaadatakse nüüd kui mängukaaslast, seetõttu hinnatakse teda selle järgi, kui kiiresti ta jookseb, milliseid mänge oskab. Lapsed tunnistavad, et teistel võivad olla nende omadest erinevad — teistsugused soovid, ometi on neil sellega veel raske leppida. Koolieelikute sõprus on egotsentriline, ning lapse enese huvid on ikka esikohal.

Loe veel

Seotud lood:

5-aastane poiss hindab sõpra selle järgi, et too talle auto kinkis. Väike tüdruk tahab lasteaeda teistele lastele kompvekke viia — siis on teised temaga sõbrad. Seletus, et sõpru kommide eest ei osteta, on talle arusaamatu.

7-aastaseid ühendavad mitte ainult mängud, vaid ka ühised ettevõtmised — õppimine, harrastused. Sõprus muutub valivamaks. Poisid ühinevad rühmadesse, kus peamine pole emotsionaalne kontakt, vaid teatav ühine tegevus. Tütarlapsed sõbrustavad sagedamini paarikaupa ning nende suhted on intiimsemad ja usalduslikumad. Kooliealisele lapsele ei suuda vanemad enam asendada kogu maailma.

Terav vajadus

10-aastase jaoks on vajadus sõprade järele nii suur, et vanemad jäävad pahatihti tahaplaanile. Lapsed püüavad eralduda täiskasvanute maailmast ning luua enda isiklik maailm. Nad mõtlevad välja igasuguseid salaühendusi koodide ja salakeelega ning kaitsevad seda kõike kiivalt võõraste pilkude eest. Sõbratari arvamust hinnatakse ema omast palju enam. Ja täiskasvanud tunnevad end solvatuna. Ometi tuleb sellega leppida: lapsed üha kaugenevad ning see on normaalne, sest vastasel juhul ei suudaks nad iseseisvaks saada ega teiste inimeste seas oma kohta leida.

Foto: Unsplash

Teismeliste orientatsioon eakaaslastele üha tugevneb: nad tahavad omandada täiskasvanute vaated elule, kuid seejuures säilitada oma autonoomia.
“Oma” maailma standarditele vastavus omandab peaaegu religioosse vormi. On mõttetu vaielda, kui lapse kõnepruuki ilmub žargoon, jalga tohutult paksude taldadega saapad ning arusaamatu lõikega püksid, millega ta uhkelt tänavaid pühib. Ta ei lase pükste ääri lühemaks teha isegi mitte surma ähvardusel — see ohustaks tema grupistaatust!

Sõber on teismelisele lausa hädavajalik mõistmaks iseennast ning oma sisemaailma. Algavad lõputud telefonikõned, mis pahatihti muutuvad lausa probleemiks. Laps haarab telefoni ning sulgub oma tuppa terveks õhtuks. Vihik, koduse ülesande esimese reaga, lebab nukralt laual, vanemad püüavad aga meeleheitlikult telefonini jõuda. Juttu pole mõtet pealt kuulata… “Mis sa räägid? Tõsi? Valetad! Vägev!” — ja nii terve tund aega.

Võite maha rahuneda, lapsega on kõik kombes. Lõputud telefonikõned on nooruki jaoks tüüpiline nähtus, ning kõrvalt vaadates näivad need tõepoolest mõttetuina. Lihtsalt selles eas pole oluline jutu sisu, vaid emotsioonide vahetamine. Arutades sajandat korda läbi ühte ja sama probleemi, leiavad teismelised endas uusi läbielamuste nüansse ning õpivad tundma oma sisemist maailma. Pealegi saab telefonitsi öelda seda, mida ei ütle siis, kui inimene sinu vastas istub.
Probleem ei seisne mitte telefonikõnedes enestes, vaid selles, et meil pole kokkuleppeid. Võib ju lobisemisele eraldada teatud aja. Peamine on selles kõiges eelnevalt kokku leppida ning siis nõuda vaid vastuvõetud tingimuste täitmist — sajanditeks kinnitatud reeglitega soostuvad noorukid meelsamini…

Kui sõber osutus äkki…

Teoreetiliselt oleme nõus, et meie lapsed endale ise sõbrad valiksid. Ometi võib järeltulija tuua koju lapsi, kes meile lausa vastikud näivad. Keelud siin ei aita. Väikese lapse saame ehk kuidagi endale allutada, kuigi probleem ise sellest ei kao. Vanemate laste puhul aga võib meie ettevõtmine terava protesti esile kutsuda ning seega saavutame lausa vastupidise tulemuse. Seetõttu, kui lapsel on ilmunud ebasoovitavad sõbrad, tuleb püüda mõista, miks see nii on.

Kõigepealt mõelgem meie endi suhetele lapsega. Kas ta leiab alati meie juures mõistmist, toetust, armastust, õrnust? Võibolla oleme liiga sageli oma laste vastu ülekohtused ning vastuseks püüavad nemad meid solvata, valides sõpradeks lapsi, kellest on juba ette teada, et nad meile ei meeldi.

Ei teeks halba ka hoolega oma last jälgida. Võibolla käitub ta kodus ühtviisi, tänaval aga ei erine millegagi huligaanide kambast — ning valib lihtsalt sõpru enese järgi. On täiesti võimalik ka tõsiasi, et kui lähemalt tutvuda nende “halbadega”, polegi nad nii halvad. Juhtub, et jõhkrus on lihtsalt mask, mille taga peitub lahke ja vastutulelik inimene.

Sageli ei ühti täiskasvanute arusaamad sõprusest laste omadega. Täiskasvanud juhinduvad moraalireeglitest, pidades loomulikuks, et sõbrad on truud, ausad, vastutulelikud. Laps aga vajab lihtsalt head mängukaaslast või sõpra, kes oskab kuulata ja kaasa elada, olgugi et suitsetab ja ropendab. Tähtis on, et laps õpiks nägema oma sõprade tugevaid ja nõrku külgi ning mõistma, mida tasub neilt õppida, mida mitte.

Lapsed alluvad eakaaslaste mõjudele, sest soovivad, et nendest lugu peetakse. Mitte alati ei saa nad aru, et võib jääda sõpradeks, samas säilitada oma arvamus. Täiskasvanute ülesanne ongi õpetada last “ei” ütlema. Rääkige talle, et saate tema soovist kambale mitte vastu seista aru, kuid alati võib ju teistele ütelda:”Tahaksin väga teiega koos midagi ette võtta, ainult mitte klaase lõhkuda”. Tõsi, sel juhul tuleb asemele midagi huvitavamat välja pakkuda.

“Kui veel näen, löön maha!”

Olete oma suhted lapsega põhjalikult läbi analüüsinud, rääkinud temaga moraaliväärtustest, kuid… laps jätkab suhtlemist “mittesobivate” eakaaslastega. Mida teha?

  • Kutsuge need sõbrad võimalikult sageli oma koju. Nii õpite neid paremini tundma. Sel moel on pilk lastel peal ning on võimalik, et suudate neid isegi mõjutada.
  • Tihti võlub lapsi teatav ere isiksus, kes suudab neid enesega kaasa tõmmata. On vaid küsimus:kuhu? Kui lapsel on vajadus autoritaarse kaaslase järele, püüdke talle selline leida, kuid positiivsete omadustega. See võib olla treener, ringijuhendaja, õpetaja… Juhtub, et lapsi lausa tõmbab tugeva energia poole ning nad ei mõtle sugugi selle üle, kas seda energiat mõõdetakse plussi või miinusega.
  • Kui sõbrad avaldavad teie lapsele negatiivset mõju, suurendage vastukaaluks oma positiivset. Olgu lapsel teiega huvitavam kui sihitult hulkuva kambaga.

Igas olukorras on peamine säilitada usalduslik vahekord lapsega. Ähvardused aga mõjuvad hoopiski vastupidi. Lapsed peavad teadma, et me usaldame nende arvamust. Kui on olemas vastastikune mõistmine, valivad nad lõppude lõpuks endale sõbrad, kes ka meile meeldivad.

Kus sa oled, sõber?

Nende laste vanemad, kelle lapsed veedavad aega kahtlases seltskonnas, kadestavad lõputult emasid ja isasid, kelle võsukesed istuvad rahulikult kodus ning tegelevad oma asjadega. Ometi ei saa öelda, et teine variant on hulga parem. Lapsel, kes ei oma sõpru, saab olema täiskasvanu eas väga raske suhelda inimestega. Kuid meil on veel aega teda aidata.

Suhtlemisprobleemid tekivad sagedamini häbelikel lastel, kes pole eneses kindlad. Madal enesehinnang viib selleni, et igat narritamist võetakse vastu kui pilget. Sellisel juhul tuleb tasakaalustada negatiivne kogemus positiivsega: viia laps kusagile lasteringi või kutsuda sagedamini koju teisi lapsi. Nii saab ta aru, et teiste laste selts võib olla ka tore, mitte üksnes ebameeldiv. Tarvis on lapse enesehinnangut tõsta: sagedamini kiita teda, rõhutada ta positiivseid omadusi, usaldada talle ülesandeid, millega on kerge toime tulla. Uskuge oma lapsesse!

Kuni laps on väikene…

  • Tuleb talle kohe pärast sündi hakata suhtlemist õpetama. Pole tarvis liigselt askeldada ümber väikese ning luua talle kasvuhoonetingimusi. Lapsel, kes on harjunud olema maailma keskpunktis, on raske kohaneda kollektiivis, kus tunnustust tuleb taotleda.
  • Eelkooliealised lapsed hindavad sõprades mitmesuguseid oskusi. Lapsele saab paljut õpetada: kas ujuma või jalgrattaga sõitma…
  • Kui lapsed tulevad külla, on tähtis, milline on atmosfäär, mida nad tunnevad — heatahtlik või ükskõikne. Neile meeldib, kui te räägite nendega või kostitate neid millegagi. Lapsed peavad tundma, et ka täiskasvanutel on nende tuleku üle hea meel.
  • Võib osta lauamänge, kus on tarvis mitut mängijat. Las laps kutsub sõbrad külla. Suvel võib aga suvilas organiseerida terve spordiväljaku, ja pooled suvilate lapsed kogunevad sinna suurima rõõmuga. Tarvis on luua õhkkond, kus lapsed mängiksid meelsasti üksteisega. Kui aga lähete kusagile oma lastega, kutsuge kaasa ka nende sõbrad. Mida sagedamini lapsed suhtlevad omavahel, seda kiiremini nad sõbrunevad.
  • Ja lõpuks viimane nõuanne, mida võib anda kõikidele lastele — nii häbelikele kui ka seltskondlikele: “Inimene saab selle, mida ta teistele teeb”. Kui suhtume teistesse hästi ja püüame neile head teha, siis ka nemad sõbrustavad meeleldi meiega.

Nagu ütles Goethe:”Selleks, et omada palju sõpru, tuleb ise olla sõber”.

Lugu on varem ilmunud lehel naistekas.ee

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised