Lugu, mis paneb sind lapse nutule hoopis teise pilguga vaatama

 (1)

Lugu, mis paneb sind lapse nutule hoopis teise pilguga vaatama
Foto: Shutterstock

Mu 4-aastane poeg sättis ennast magama, kui ühtäkki küsis: „Kus Glenn on?" Glenn on tema kaisukas, tema turvaelement, mis on tal sünnist saati olnud justkui külge kleebitud.

Otsisime, ei leidnud. Keegi ei teadnud, kus mänguasi olla võiks. Poeg vaatas mulle otsa, taibates, mis on juhtunud. Ta näos peegeldus paanika, kui ta karjatas: „Ma jätsin ta Gigi autosse!” Gigi oli selleks hetkeks muidugi juba teises osariigis, mis tähendas seda, et ees ootas poja esimene uinumine ja esimene öö ilma ta kullakalli turvakaisuka Glennita.

Šokile järgnesid viha ja hüsteeria. Laps kiristas hambaid ja karjus, et tema ei lähe mingil tigimusel ilma Glennita magama. Ta oli tõesti endast väljas. Kuid sel hetkel teadsin täpselt, mida teha. Rongi ja tunneli analoogiat oli nõustaja minu enda peal varem proovinud ja ma olin kindel, et see aitab ka mu last.

Nii kirjutab on õppetunnist üks ema, kelle kogemuse ka meie oma lugejateni toome.

Rongi ja tunneli analoogia

See käib nii:

Negatiivsed emotsioonid on tunnelid ja meie oleme rongid, mis peavad neist läbi sõitma.

Rong peab sõitma läbi terve pimeda ja ebameeldiva tunneli, et jõuda teisele poole, kus on valgus ja rahu. Tunnete keelde tõlkides: Selleks, et jõuda valguseni, pead sa läbi käima kõik negatiivsed emotsioonid, mis sinu seest välja tulevad, neist ühtegi ignoreerimata, maha matmata või eitamata. Kõlab imelihtsalt, kas pole? Tegelikult muidugi pole, proovi ise, aga tulemus on seda väärt.

Loe veel

Seotud lood:

Mida head soovivad vanemad valesti teevad

Vanemad püüavad lapse nuttu kiiresti vaigistada ja tuju võimalikult kärmelt parandada. Ma oleks võinud oma pojale öelda kõiki neid lauseid, mida sina ja veel miljonid emad alati sellistel puhkudel ütlevad: „Su lelu on ainult üheks ööks kadunud. Homme saame ta tagasi.” Või: „Võta mõni muu kaisukas, sul on neid siin nii palju.” Või: „Ära nuta, kõik saab korda.”

Need on kõik õiged, kuid ei aita last kuidagi. Lastele ei ole abiks, kui üritame nende emotsioone loogika abil vaigistada. Kui nad on õnnetud, vihased, kurvad, üksildased, tunnevad süütunnet või piinlikkust, püüame neile selgitada, miks see nii on, miks nad üle reageerivad ja kuidas homme on kõik jälle okei.

Tegelikult püüame me nende lausete ja lohutamistega aidata iseennast, sest lapse nutt ja kurbus on midagi nii rasket, et me ise ei tule nendega toime. Meie tahame, et laps lõpetaks nutmise, mitte nemad.

Rongi ja tunneli juurde tagasi tulles: kui emotsioonid on tunnelid ja meie oleme rongid, siis tähendab see, et me peame läbi sõitma TERVE tunneli, mitte vahepeal seisma jääma või tagasi pöörama. Täiskasvanud kipuvad oma emotsioonide vaigistamiseks kiiremaid ja lühemaid teid kasutama — me püüame läbi seina ronida, ignoreerime oma tegelikke tundeid ja imestame, miks see valgus seal tunneli lõpus juba ükskord paistma ei hakka. Mõnikord teeme näo, et me polegi tunnelis — kükitame maha, paneme silmad ja kõrvad kinni ja teeme näo, et midagi pole olnud. Või siis matame oma tunded millegi muu alla maha, olgu see siis alkohol, midagi veel kangemat, arvutimängud, söök, trenn või Facebook. Kuid ükski neist asendustegevustest ei aita meid tegelikult sellest pimedast tunnelist läbi.

Kui me lõpuks lubame endal karjuda, seina peksta, põrandale variseda ja kogu hingest nutta, nii et põrand on pisaratest märg, tunneme ennast lõpuks NII PALJU PAREMINI.

Lapsed samuti. Me ei tohi neile õpetada, et tunnelis on avariiväljapääs, mis aitab ta kiiresti välja, kui seda tegelikult ju pole. Järelikult polegi muud võimalust kui otse läbi põrutada ja sinu töö vanemana on teda sel väga raskel retkel mitte segada, vaid aidata.

Sellepärast ma ei öelnudki talle midagi, vaid lasin tal nutta. Kui tundsin, et selleks on õige aeg, hakkasin tasakesi ta selga silitama. Mul ei olnud lapsest kahju, vaid mul oli hea meel, et ta on praegu teel valguse poole, mitte ei jää keset tunnelit seisma.

Ühel hetkel lõpetas ta nutmise, võttis raamaturiiulist raamatu ja hakkas lehekülgi lappama nagu poleks midagi juhtunud. Selle hetkeni oli kulunud kaheksa minutit.

Nüüd oli õige aeg suu lahti teha. Ütlesin pojale, et nüüd on aeg teha plaan. Kinnitasin, et ma mõistan, kui raske tänane öö olema saab, aga äkki suudame koos mõned head ideed välja mõelda, mis aitaks tal paremini uinuda. Kui ma oleks seda kaks minutit varem öelnud, oleks ta plahvatanud! Aga nüüd, kui ta oli saanud ennast välja nutta ehk jõudnud tunnelist läbi valgusesse, oli mu ettepanek väga teretulnud. Ta valis kaks mängulooma endale kaissu, palus mul lugeda kaks muinasjuttu, misjärel andis mulle musi, keeras külili ja ütles: „Kõik saab korda.” Ja nii oligi!

Kui me oleks ta lelule järele sõitnud, ei oleks seda juhtunud. Kui ma oleks talle korrutanud, et homme saab ta lelu tagasi, poleks seda juhtunud. Ta oleks saanud sõnumi, et tema tunded on mõttetud ja ta valu ei võeta tõsiselt. Kuid istudes tema voodiserval, kuni ta paanika läks üle vihaks, seejärel muutus kurbuseks ja lahtus siis täielikult, aitasin ma ta tunnelist välja. Ta tuli sealt ise läbi ja see kogemus oli hindamatu.

Ära unusta oma ülesannet!

Järgmine kord, kui su kullatükk on vihane, õnnetu või kurb, pea meeles, mis sinu ülesanne tegelikult on:

  • Olla tema juures
  • Olla empaatiline
  • Lubada lapsel endal oma õppetund kätte saada, aga mitte samal ajal jutlust pidades
  • Toetada teda sel raskel teekonnal läbi emotsioonide tunneli

Kindlasti ei ole su ülesanne lõpetada lapse nutt nii kiiresti kui võimalik.

Silita ta selga. Istu temaga vaikides. Ole lihtsalt ta juures, kuni ta kaevab ennast erinevatest emotsioonidest läbi ja võta ta rõõmsalt vastu, kui ta lõpuks valguse kätte jõuab ehk endas rahu leiab.

Allikas: Pickanytwo.net

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised