AMMUSED KEVADED



AMMUSED KEVADED
joonistanud Anu Kalm

Õpetaja Aive astus klassi ja lausus rangelt: „Alustame tundi!“ Siis sammus ta akna juurde ja tõmbas selle lahti. Väljas oli juba suviselt soe, linnud laulsid ja puud rohetasid. Käes oli kevade haripunkt.
„Õpetaja,“ küsis väike Eve-Ly arglikult. „Aga õpetaja, kuidas teie ajal koolielu oli?“

Näis, et õpetaja ei olnud seda küsimust sugugi oodanud. Ta neelatas valjult, võttis ninalt prillid ja asus neid mõtlikult puhastama.
„Mina käisin koolis nõukaajal,“ ütles ta liigutatud häälel. „Siis olid ajad sootuks teistsugused.“
„Missugused need ajad siis olid?“ pärisid lapsed.
Õpetaja tõmbas käega läbi juuste ja alustas: „Meie olime nõukogude õpilased, pioneerid. Pidime kandma pioneerimärke, pilotkasid ja punaseid kaelarätte. Me muudkui marssisime ja tõstsime kätt pea kohale ja karjusime „Alati valmis!“ – see oli noorte pioneeride võitlushüüd. Aga meie klassi poisid kisasid selle asemel „Alasti vannis!“. Meile see pioneerivärk tõtt-öelda ei meeldinud.“
Klass kihistas naerda. Õpetaja aga jätkas: „Käisime pioneerirühmaga matkamas. Ladusime lõkke püsti, võtsime üksteisel kätest ja hüüdsime kooris „Sütti, sütti, lõke!““
„Kas siis sel ajal ei olnud tikke või?“ küsis Patrik, klassi krutskivend, kes istus viimases pingis.
„Oli ikka,“ kinnitas õpetaja. „Tikutoosi hinnaks oli üks kopikas.“
„Kopikas?“ kordas Patrik jahmunult. „Küll on imelik sõna.“ Aga nagu õpetaja kohe seletas, ei olnudki tema lapsepõlves eurosid. Toona kehtisid maksevahendina veel rublad ja kopikad. Ja et taskuraha eest ei ostetud friikaid, vaid pepsit ning kamašokolaadi.
„Aga mis aineid te õppisite?“
„Eks matemaatikat ja geograafiat ja ... Talvel käisime suusatamas.“
„Aga kevadel? Mis te kevadel tegite?“
„Kevadel tahtsime...“ õpetaja Aive vakatas ja heitis kartliku pilgu ukse suunas, „...koolist plehku panna!“ Korraga aga valgus ta näole kelmikas naeratus ning ta huilgas: „Hurraa, laseme jalga! Jäätis ja limps ootavad!“ Ning ta kargas seeliku laperdades aknast välja.
Õnneks asus klassiruum esimesel korrusel. Ka lapsed vupsasid õpetaja järel üksteise võidu õue, aga hurraa nad igaks juhuks ei karjunud. Pelgasid, et direktor kuuleb. See oli muidugi täiesti asjatu kartus: direktor oli juba ammu enne neid koolimajast vehkat teinud. Nüüd solberdas see tähtis mees paljajalu madalas kraavis ja ujutas männikoorest tehtud laevukest. Küllap tahtis siis temagi mõnd lapsepõlve kevadet meelde tuletada.

Autor: Markus Saksatamm, joonistanud Anu Kalm

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised