HÄRRA KELLAKÄGU



HÄRRA KELLAKÄGU
joonistanud Lucija Mrzljak

Oli pühapäev. Härra Kellakägu ärkas ehmunult, hüppas voodist püsti ja tormas äratuskella juurde, kuklasuled turritamas nagu ahvikotkal.

Kellakägu elas kellakapi alumisel korrusel. Äratuskell näitas 11:32.
Härra Kellakägu sulges korraks silmad. Kui ta silmad taas lahti tegi, näitas kell endiselt 11:32. Härra Kellakägu röögatas meeleheitest. Kella pikem osuti nõksatas paigast ja seejärel näitas kell juba 11:33. Kuidas küll oli temaga niimoodi juhtunud, et ta oli sisse maganud? Kuidas küll?
Härra Kellakägu jooksis ärevalt magamistoas neli ringi päripäeva ja siis kolm vastupäeva, sest ta oli väga närvis. Siis tormas ta vannituppa, riivates kogemata üht lillepotti nii, et see ümber paiskus. Põrandale ilmus väike mullahunnik. See mullahunnik nägi välja, justkui tahaks üks pisike mutt sellest pea välja pista. Kahtlemata oleks härra Kellakägu selle mõtte peale muianud, kui ta poleks endast nii väljas olnud.
Härra Kellakägu oli viimased seitse aastat töötanud. Ta oli igal veerandtunnil, pooltunnil, kolmveerandtunnil ja täistunnil lükanud minutipealt lahti luugikese, mis oli inimeste toas rippuva vana käokella numbrilaua kohal, ja hüüdnud sealt pidulikult „KUKU“.
Isegi siis, kui ühel talvel härra Kellakäo hääl külmetuse tõttu peaaegu ära oli kadunud, hõikas ta kähisevalt ja natuke vaikselt „KUKU“, aga tegi seda minutipealt täpselt. Keegi polnud tema pärast iialgi kuskile hiljaks jäänud.

Loe veel

joonistanud Lucija Mrzljak

Ta polnud KORDAGI hilinenud, kordagi valesti hüüdnud. Ja numbreid tundis härra Kellakägu samuti väga hästi. Ta oli harjunud tukastama viisteist minutit korraga, nüüd aga oli maailm rohkem kui tervelt kuus tundi elanud teadmises, et kell on viis ...
Tegelikult oli kell 11:33. EI, NÜÜD OLI KELL JUBA 11:37 ja härra Kellakägu oli närvivapustuse äärel.
Lillepotimuld, mis meenutas mutimullahunnikut, oli ikka veel põrandal, aga härra Kellakägu ei pannud seda tähelegi. Ta tormas kiiresti-kiiresti-kiiresti oma töötuppa viivatest treppidest üles. Kohale jõudes hingeldas ta nõnda, et kellaaja kukkumiseks poleks nagunii enam õhku jätkunud.
Töötoas istus ... samasugune kägu nagu tema ise! Ainult sabasuled olid natukene heledamad ja rinnaesisel ilutses kaks valget täpikest. Oma etteastet oodates rüüpas kägu rohelisetäpilisest kruusist kohvi ja sõi sefiiri.
Mõlema käo silmad läksid teineteist nähes suureks nagu tõllarattad. Härra Kellakägu oli nüüd oma hingamise tagasi saanud, ent istus sellegipoolest põrandale maha. Ta oli hoopiski unustanud, et tal oli alanud puhkus! Tal oli puhkus esimest korda elus.
Siis läks härra Kellakägu allkorrusele, istutas lille tagasi potti, keetis endalegi hommikuks kohvi ja küpsetas kaks plaaditäit ahjuvõileibu. Siis ronis üles tagasi.
Ja kahele käole jätkus ahjuvõileibadest just parasjagu!

Autor: Anni Johans, joonistanud Lucija Mrzljak

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised