Hiiglane, kes tahtis istuda



Hiiglane, kes tahtis istuda
joonistanud Marja-Liisa Plats

Hiiglane oli kõndinud terve öö, ja kui ta linna jõudis, tahtis ta esimese asjana kuhugi istuda. Ta oli pikast marssimisest nii väsinud. Ja seal tänava alguses esimese maja juures paistis üks prügikast. Hiiglane mõtles, et olgu peale, kõlbab see ka. Ta istus prügikastile, ja uups, prügikast vajus lössi ja läks puruks. Hiiglane mõmises omaette: „Oi, seda ma küll ei tahtnud.”

Ta ajas ennast püsti ja tema pepu küljest kukkus tänavale vana pooltühi keefiripakk. Hiiglane astus edasi, sest ta tahtis nii väga kuhugi istuda. Hiiglane jõudis linna purskkaevu juurde ja mõtles, et oh siia serva peale saan ma istuda. Kuid purskkaevu küljest murdus tükk ja kogu purskkaev läks ümber nagu supitaldrik ja vesi voolas tänavale ning sealt otse avatud ustest sisse. Purskkaev aga muudkui purskas ja vett tuli muudkui juurde ja varsti kandis vesi tänavatele voodeid, milles inimesed alles magasid, sest oli varahommik. Hiiglane vaatas seda ja ütles: „Oi, seda ma küll ei tahtnud.”
Ta astus edasi, sest ta oli nii väsinud ja tahtis üle kõige kuhugi istuda. Korraga tiirutas tema ümber hulk politseiautosid. Ta piirati ümber ja kaks politseinikku tulid tema juurde: „Hiiglane, kas teate, te olete korraldanud linnas suure segaduse? Inimesed ujuvad vooditega tänaval, seal, kus muidu sõidavad autod, ja ei pääse koju ning igal pool hulbib praht ja prügi. Te peate tulema meiega politseijaoskonda. Palun istuge autosse.” Hiiglane mõtles, et lõpuks ometi saan ma istuda, ja läkski istus autosse, kuid autorattad vajusid laiali ja auto ise läks keskelt pooleks. Politseinikud jooksid hirmunult eemale. Hiiglane vaatas seda ja ütles: „Oi, seda ma küll ei tahtnud.”

Hiiglane

Loe veel

Ta lükkas enda pealt auto jäänused, tõusis püsti ja hakkas astuma. Ta jõudis linna serva mäe peale, kus asus suur politseimaja. Ta astus uksest sisse ja läks otse politseiülema kabinetti. Ta nägi seal ülema tühja tooli ja mõtles, et istub seal ja ootab seni, kuni politseinikud kohale jõuavad. Ta istus toolile, aga toolijalad murdusid ja hiiglane kukkus läbi seina õue. Hiiglane tõusis püsti, vaatas, kuidas tolmupilv hajus, ja ütles: „Oi, seda ma küll ei tahtnud.”
Ta hakkas astuma ja jõudis linnast välja. Väljas hakkas pimedaks minema. Hiiglane lisas sammu, sest ta tahtis jõuda kuhugi, kuhu oleks võimalik istuda.

Andrus Kannel, joonistanud Marja-Liisa Plats

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised