Ilmus "Totu ja ta sõprade seiklused" kordustrükk

 (2)

Ilmus "Totu ja ta sõprade seiklused" kordustrükk
"Totu ja ta sõprade seiklused" kaanepilt

Kirjastuselt Pegasus on hea meel teatada, et ilmus Nikolai Nossovi "Totu ja ta sõprade seiklused" kordustrükk. See raamat ilmus esmakordselt 1966. aastal ja oli väga paljude toonaste laste lemmikraamat.

Muinasjutus „Totu ja ta sõprade seiklused” saame tuttavaks Lillelinnas elavate tillukeste poisipõnnide ja tüdrukutirtsudega, keda kutsutakse marakannideks. Linna kõige kuulsam marakannipõnn on Totu, kes on saanud oma nime selle tõttu, et ta mitte midagi ei tea ja seepärast alatasa igasugu sekeldustesse satub.

Totu-lugude esimeses osas lähevad Totu ja ta sõbrad Taibu, Tuuslam, Kohmits, Pontsu, Ehku ja Kehku, mehaanikud Plint ja Prunt, pillimees Kannel, kunstnik Tuubik ja doktor Ampull põnevale õhupallireisile.

Lisaks muinasjutule „Totu ja ta sõprade seiklused” on kuulus vene lastekirjanik Nikolai Nossov kirjutanud Totust veel kaks lugu: „Totu Päikeselinnas” ja „Totu Kuul”.

„Totu ja ta sõprade seiklused” avaldati esmakordselt eesti keeles 1966. aastal. Uus trükk rõõmustab väikeseid ja suuremaidki lugejaid uute värviliste piltidega.

"Totu ja ta sõprade seiklused" kaanepilt

Esimene peatükk

MARAKANNID LILLELINNAST

Ühes muinasjutulinnas elasid marakannid. Marakannideks kutsuti neid sellepärast, et nad olid väga väikesed. Iga marakann oli väheldase kurgi suurune. Nende linn oli väga ilus. Iga maja ümber kasvas lilli: kirikakraid, kummeleid ja võililli. Ka tänavad kandsid seal lillede nime: Kellukese tänav, Kummeli puiestee, Rukkilille maantee. Ja linna ennast nimetati Lillelinnaks. Ta asus oja kaldal. Marakannid nimetasid seda oja Kurgijõeks, sest oja kallastel kasvas palju kurke.

Loe veel

Jõe taga oli mets. Marakannid meisterdasid kasetohust paate, sõitsid nendega üle jõe ja käisid metsas marju, seeni ja pähkleid korjamas. Marju oli raske korjata, sest marakannid olid ju tillukesed, ja pähklite järele tuli koguni kõrge põõsa otsa ronida ning veel saag kaasa tirida. Ükski marakann poleks muidu pähklit põõsa küljest kätte saanud, neid pidi saega saagima. Ka seeni saeti saega. Tõmmati seen juure pealt maha, saeti katki ja tassiti tükkhaaval koju.

Marakannid olid omavahel erinevad: ühtesid nimetati poisipõnnideks, teisi tüdrukutirtsudeks. Põnnid käisid alati kas pikkades lotakil pükstes või traksidega põlvpükstes, tirtsud aga armastasid eredavärvilisest kirjust riidest kleite kanda. Põnnidel olid lühikesed juuksed, sest neile ei meeldinud nendega jännata, tirtsudel aga olid pikad, peaaegu vööni ulatuvad juuksed. Tirtsudele meeldis väga igasuguseid ilusaid soenguid teha, nad punusid juuksed pikkadesse patsidesse, patsidesse punusid paelad ja pealaele sidusid lehvi. Paljud põnnid uhkeldasid kangesti sellega, et nad põnnid on, ja peaaegu üldse ei sõbrustanud tirtsudega. Aga tirtsud uhkeldasid sellega, et nad on tirtsud, ega tahtnud sõbrustada põnnidega. Kui mõni tüdrukutirts tänaval poisipõnni kohtas, siis juba teda eemalt nähes läks ta kohe teisele poole teed. Ja hästi tegi, sest põnnide hulgas leidus sageli sääraseid, kes tirtsust rahulikult mööda minna ei saanud, vaid pidid tingimata talle midagi solvavat ütlema või teda tõukama, või mis veel halvem, patsist sikutama. Muidugi, kõik põnnid niisugused ei olnud, kuid see polnud neile otsaette kirjutatud, mistõttu pidasid tirtsud targemaks aegsasti teisele poole tänavat minna, et kokkusaamist vältida. Seepärast kutsusid paljud põnnid tirtsusid „fantasuurikateks“ – mõtlesid ka sõna välja! –, paljud tirtsud aga kutsusid põnne tülinorijateks ja ei tea kelleks veel.

Mõned lugejad ütlevad kohe, et küllap see kõik on väljamõeldis, et elus niisuguseid põnne ei esine. Ega keegi ütlegi, et neid elus esineb. Elus on asjad ühtviisi, muinasjutulinnas hoopis teisiti. Muinasjutulinnas tuleb kõike ette.

Ühes Kellukese tänava majas elas kuusteist marakannipõnni. Esimene nende hulgast oli põnn Taibu. Teda nimetati Taibuks sellepärast, et ta kõike taipas ja teadis. Ja teadis ta palju sel põhjusel, et luges igasuguseid raamatuid. Raamatud lebasid tal laual ja laua all, voodis ja voodi all. Tema toas polnud niisugust kohta, kus poleks raamatuid leidunud. Taibu läks raamatulugemisest väga targaks. Seepärast kuulasid kõik tema sõna ja armastasid teda väga. Ta kandis alati musta ülikonda, ja kui ta laua taha istus, prillid ninale pani ning raamatut lugema hakkas, siis oli päris professor valmis.

Sellessamas majas elas ka kuulus arst Ampull, kes marakanne igasuguste haiguste puhul ravis. Ta käis alati valges kitlis ja kandis peas valget tuttmütsi. Siin elasid veel kuulus mehaanik Plint oma abilise Prundiga; Sahhariin Sahhariini poeg Siirupson, kes sai kuulsaks sellega, et armastas kangesti gaseeritud vett siirupiga juua. Ta oli väga viisakas. Talle meeldis, kui teda ees- ja isanime pidi kutsuti, ega meeldinud, kui keegi teda lihtsalt Siirupsoniks hüüdis. Selles majas elas veel jahimees Tropp, kel oli väike koer Tups ja korgipüss. Siin elasid kunstnik Tuubik, pillimees Kannel ja teised põnnid: Tuuslam, Toriseja, Vaikija, Pontsu, Kohmits ja kaks venda: Ehku ning Kehku. Kuid kõige kuulsam nende hulgast oli põnn nimega Totu. Teda kutsuti Totuks sellepärast, et ta mitte midagi ei teadnud.

Seesama Totu kandis kriiskavat helesinist mütsi, kanaarikollaseid pükse, oranži särki ja rohelist lipsu. Ta armastas üldse kriiskavaid värve. End papagoina üles löönud Totu hulkus päevad läbi mööda linna, mõtles igasugust loba välja ja jutustas seda igaühele. Peale selle tegi ta ilmast ilma tüdrukutirtsudele liiga. Seepärast keerasid tirtsud, niipea kui nad tema oranži särki eemalt nägid, kohe teelt kõrvale ja peitsid end kuhugi majja. Totul oli sõber Pundar, kes elas Karikakra tänavas. Totu võis Puntraga tundide kaupa lobiseda. Nad läksid päeva jooksul kakskümmend korda riidu ja kakskümmend korda päevas leppisid jälle ära.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised