Kuidas kased saunas käisid



Kuidas kased saunas käisid
joonistanud Heiki Ernits

Saunas elas viht. Selline korralik tugev kaseviht, mis igal saunapäeval hoolikalt saunalisi vihtles. Nendel päevadel, kui sauna ei köetud, pikutas ta pingi peal ja meenutas lapsepõlve.
Saunaviht oli sündinud metsas. Päris titena ei olnudki ta veel mingi viht, vaid lihtsalt suur hulk kaseoksi, mis kasvasid kõrge kasepuu küljes. Lehed nende okste küljes olid siis alles imepisikesed. Aga kui nad suuremaks kasvasid, lõigati oksad puu küljest lahti, seoti vihaks ja toodi sauna. Saunast sai kaseviha kodu.

Vihale meeldis saunas väga ja ta oli leidnud siit mitu sõpra: seebi ja nuustiku. Aga vahel igatses ta siiski ka oma ema ning teiste sugulaste järele. Ning ühel päeval otsustas ta neile külla minna.
Viht kammis pead, sidus vöö tihedamalt kõhu ümber, et ükski oksake kaotsi ei läheks, ning asus teele. Mets polnud kaugel, vaid algas kohe sauna tagant. Kõrgete kasepuude otsas laulsid linnud ja jalutasid lepatriinud.
Viht tundis kohe oma ema ära ja lehvitas rõõmsalt oksaga.
„Tere, ema!“
„Tere!“ ütles ema üllatunult. „Kus siis sina nii kaua oled olnud?“
„Saunas,“ vastas viht. „Ma töötan seal saunavihana.“
„Mis imelik töö see selline on?“ vangutas ema latva. „Kase töö on ikka kohiseda ja kevadel mahla anda.“
Ning kõik teised kased vaatasid samuti vihta kahtlustavalt ja sahistasid umbusklikult lehtedega. Keegi neist polnud varem saunast midagi kuulnud.
„Aga te tulge mulle külla!“ pakkus viht. „Siis te näete, kui tore kodu mul on!“
Kased pidasid natuke aega kahisedes nõu ja tulidki! Mets jäi päris tühjaks, ainult paar vana kändu ei viitsinud end püsti ajada.
„Kummardage nüüd natuke,“ hoiatas viht, kui kased sauna juurde jõudsid. „Uks on üsna madal.“
Kased langetasid oma latvu ja olidki saunas. Viht juhatas nad kohe leiliruumi.
„Istuge siin ja higistage!“ õpetas ta. „Ja pärast ma vihtlen teid!“
Kased ronisidki saunalavale ja viht viskas leili. Laululinnud ja lepatriinud, kellele suur kuumus ei meeldinud, võisid sel ajal pesuruumis seebiga mängida ja mulle puhuda.
Kui oli juba küllalt higistatud, hakkaski viht kaskesid vihtlema. Kõigepealt vihtles ta oma ema ja siis kõiki teisi sugulasi. Ta vihtles väga hästi ja kased ägisesid suurest mõnust.
„See saun on tõesti tore paik!“ kiitsid nad. „Tubli poiss, oled endale vahva töö leidnud! Me hakkame sul nüüd iga nädal külas käima!“
„Tulge muidugi,“ rõõmustas viht.
Pärast mindi pesuruumi ja kõik kased käisid kordamööda duši all. Laululindudel ja lepatriinudel pesti kah pead puhtaks ning siis läksid kased pikas rivis tagasi koju. Veel mitu nädalat lõhnas mets õrnalt seebi järele.

Autor: Andrus Kivirähk, joonistanud Heiki Ernits

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised