Mihkel pakib kuuseehteid

 (3)

Mihkel pakib kuuseehteid
joonistanud Jarõna Ilo

Ema korjab kuuse küljest ehteid ära. Kirevad kuulid, tähed, käbid, kard ja tulukesed rändavad kuuseokstelt diivanile.
„Oi, ma unustasin kasti tuua,” taipab ema ja tõttab esikukapi kallale.
„Miks sa need ära võtad?” tahab Mihkel teada, kui ema kastiga tagasi tuleb.

„Jõulud on möödas ja kuusk tuleb välja viia,” selgitab ema. „Aga ehted hoiame alles, sest neid läheb järgmisel aasta jälle tarvis.”
Mihkel vajub mõttesse. Miks hoitakse alles kuuseehted, mitte kuusk? Kuusk on ju ometi täitsa ilus.
„Kas tahad hea poiss olla ja ehted kasti panna?” küsib ema ja Mihkel noogutab varmalt.
Ema läheb kööki toimetama ja Mihkel jääb kuuseehteid kasti pakkima.
Ta paneb kahiseva karra ja tulukestega juhtmepuntra kasti põhja. Nüüd näevad lambid igavad välja, sest juhe pole seinas ja tulukesed ei põle. Edasi laob Mihkel kasti ülejäänud ehted. Neid on igavene hulk, nii palju, et kard ja tulukesed ei paista nende alt enam väljagi. Kuulid kolksuvad ja klõbisevad, kui Mihkel neid üksteise otsa laob. Äkki nad lähevad katki, muretseb Mihkel.
„Emme, ega kuuseehted kastis katki ei lähe?” uurib Mihkel, aga ema ütleb, et need pole klaasist, vaid plastist ja peavad hästi vastu.
Mihkel otsustab järele proovida. Ta võtab kastist ilusa punase kuuli, mis on sädelevaid valgeid lumehelbekesi täis, ja otsustab seda vastu põrandat põrgatada. Aga kui kuul maha kukkus, läks see keskelt praksti! pooleks.
„Oi!” ehmub Mihkel. „See ei pidanudki vastu.”
Ema tuleb elutuppa ja näeb katkist kuuseehet.
„Ole palun ettevaatlikum, Miku,” ütleb ta ja korjab ehtetükid kokku.
Nüüd on Mihkel tõesti väga ettevaatlik. Ta võtab hellalt okstelt ja diivanilt kuuseehteid ning sätib neid karpi. Aga ikka veel klõbisevad need üksteise vastu.
Siis tuleb poisile hea mõte. Ta tirib jalast soki ja paneb selle kahe kuuli vahele pehmenduseks. Enam need ei klõbisegi. Mihkel kisub jalast teise soki ja mässib järgmise kuuli selle sisse. Aga ehteid on veel palju. Mihkel võtab seljast särgi ja laotab selle hoolikalt ehete peale. Nüüd saab kasti kenasti järgmise kihi laotada.
Kui ema on söögi valmis saanud, tuleb ta töö edenemist vaatama.
„Valmis!” teatab Mihkel võidurõõmsalt.
Ema teeb poega nähes suured silmad.
„Aga Mikukene!” turtsub ema naerda. „Sa oled ju paljas nagu porgand! Kas ehtepakkimine oli nii raske töö, et võttis lausa higistama?”
„Ei, see oli tore!” vastab Mihkel õhinal. „Tahaks veel midagi pakkida!”
Emal on hea meel, et poeg nii abivalmis on.
„Kõigepealt pane riided jälle selga ja tule sööma,” ütleb ta. „Ja pärast õhtusööki tohid sa kõik nõud täitsa ise nõudepesumasinasse laduda.”
Seda pole vaja Mihklile kaks korda öelda. Kiirustades võtab ta kapist mitu paari sokke, aluspükse, dressipükse ja särke ning topib need kõik üksteise otsa selga. Mihkel teab väga hästi, et klaaside ja taldrikutega peab ko-hu-ta-valt ettevaatlikult ringi käima!

Autor: Kristiina Kass, joonistanud Jarõna Ilo

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised