Milleks taimele on vaja õisi?

 (1)

Milleks on taimel siis vaja õisi, kas lihtsalt iluks või on seal veel midagi. Tänu õiele saab taim paljuneda, külvates seemneid. Seemned satuvad mulda ja seal hakkavad idanema. Siis kasvab väikesest pisikesest idust väike taim, mis päikese, vihma ja mulla abil kasvab suureks taimeks.

Õis koosneb kahest selgesti eraldatavast osast: põhikroonist (õiekate ja prigoon) ja kõrvalkroonist (lisakroon). Lisakroon on varieeruva kuju ja suurusega, ulatudes pikalt välja. Lisakroon on tassi- või peekrikujuline või liibub taldrikukujuliselt õiekattele. Lisakrooniehitus ja värvitoon on olulisemaid sorditunnuseid.

ak.rapina.ee

Õis on ümbritsetud kileja kõrglehega, mis lõheneb tipus ja õitsemise kestel rullub tagasi. Tolmukaid on kuus. Tolmukaniidid asetsevad emaka ümber. Harva ulatuvad tolmukapead õieavast välja. Kõik tolmukad ei ole alati ja igal sordil ühekõrgusel. Sageli on kolm kõrgemal ja kolm madalamal. Tolmukate ehitus ja asetus aitavad sorte eristada. Õied on kas tugeva või meeldivalt maheda lõhnaga.

Vili on piklik kolmepesaline kupar, milles seemned asetsevad kahes reas kõigis kolmes kambris. Seemneid on palju, nad on ümmargused ja läikivmustad ning idanevad hästi. Nartsiss võib paljuneda isekülvi teel.

Nartsissi õied on tipmised või õisikus mitme kaupa. Õievars on ümar, lapik kahe kandiga, lihav ning õõnes. Õied ulatuvad enamasti lehtedest kõrgemale. Õite suurus ja värv oleneb sordist, aga palju mõjutavad seda ka ilmastik ja kasvukeskkond ning sibula seisukord.

Loe veel

Tolmnemine

Tolmlemine, tolmuterade kandumine taime emakasuudmele ehk siis õie keskele. Tolmlemisele järgneb viljastumine. Isetolmlemise puhul pärinevad tolmuterad samalt taimelt (kas ühe taime isasõitelt sama taime emasõitele – risttolmlemine – või sama õie tolmukatelt emakasuudmele), võõrtolmlemise puhul teiselt taimelt (risttolmlemine teise taime õietolmuga). Õietolmu kannavad tuul, vesi ja loomad, eriti putukad. Mõningaid troopika õistaimi tolmeldavad ka linnud ja nahkhiired.

Õistaimed on valdavalt putuktolmlejad. Putuktolmlemist soodustab see, et nende õied on eredavärvilised ja lõhnavad ning sisaldavad putukale magusat nektarit, õietolm on kleepuv ja paljudel (nt liblik- ja huulõielistel) on õie ehitus kohastunud putuka kehaga. Peamised tolmeldajad on nektarist ja tolmuteradest toituvad kiletiivalised, kahetiivalised ja liblikalised, vähem kannavad õietolmu mardikalised. Kui sobivaid putukaid ei ole, võib mõnel puhul ka putuktolmlejail taimedel (nt tulikalistel) toimuda tuultolmlemine. Tuultolmlejail on enamasti väikesed, katteta või kileja kattega õied, neis valmib väga ohtralt kuiva ja kerget õietolmu.

Kõige algelisem oli ürgne tuultolmlemine, evolutsioonis järgnes sellele putukate ja teiste vahendajate abil toimuv puutetolmlemine; hiljem tekkisid mitut laadi loomtolmlemine ja sekundaarne tuultolmlemine (nt kaselistel).

http://entsyklopeedia.ee

Kasutatud kirjandus: http://entsyklopeedia.ee, ak.rapina.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised