Paul Maar – tõeline staar



Paul Maar – tõeline staar
Foto: erakogu

Paul Maar jutustab Tähekesele antud intervjuus, kuidas temast sai kuulus Saksa lastekirjanik.

Kui Paul Maari esimene raamat ulakast, tulipunaste juuste ja kärssninaga väikesest olendist 1973. aastal Saksamaal lugejate ette jõudis, ei osanud kirjanik arvata, et oli puhunud elu sisse tegelasele, kellest saab paljude laste lemmik pikkadeks aastateks. Esimesele Samsi-raamatule järgnesid ikka uued ja uued lood sukeldumisülikonnas luuletamist armastavast inimesesarnasest olevusest ja härra Taskuõlust, tema isast.

2010. aastal ilmus esimene Samsi-raamat „Nädal täis laupäevi“ eesti keeles. Paul Maari menuki peategelane Sams on Sams vaid saksa keeles. Eesti keeles on Samsi nimi hoopis Laupa. Nimevahetus on seotud sellega, et laupäev on saksa keeles Samstag ja kuna Sams ilmub inimeste sekka laupäeval, ongi tema nimi saksa keeles Sams. Eesti keeles kannab tegelane sõnast „laupäev“ tuletatud nime Laupa.

Paul Maar on illustreerinud ja kirjutanud üle 40 laste- ja noorteraamatu. Saksa lapsed tunnevad hästi sõnameistri naljakaid luuletusi. Kõikjal üle Saksamaa on mängitud tema lastelavastusi. Mitmed raamatutegelased on vallutanud kinolina. Peale selle on kirjanik tõlkinud lasteraamatuid inglise keelest saksa keelde. Paljude auhindadega pärjatud autori loomingut tunneb tema kodumaal arvatavasti iga koolilaps. Laupa moodi öeldes:
Paul Maar –
tõeline staar.
Kes seda ei tea,
sel tühi on pea.

Kirjaniku sulest on ilmunud peale Samsi-lugude ka teisi lastele armsaks saanud jutte. Näiteks lugu tätoveeritud koerast, kes jutustab lõvile iga oma kehale joonistatud pildi kohta ühe loo. Või hoopis lugu härra Bellost, koerast, kellest saab mõneks ajaks inimene.

Loe veel

Seda, kui populaarne on kirjanik saksa laste seas, kogesime Münchenis, kus ta kohtus oma lugejatega. Paar nädalat enne kohtumist oli 600-kohaline saal välja müüdud. Mis võiks olla ühele kirjamehele suuremaks tunnustuseks, kui saalitäis rõõmust rõkkavaid poisse ja tüdrukuid.
Pärast esinemist Münchenis oli Paul Maar nõus meiega vestlema. Tundsime huvi, kuidas temast kirjanik sai. Tulevane kirjamees sündis 1937. aastal. Tema lapsepõlv oli seotud Teise maailmasõja ja sellele järgnenud raske ajaga. Pauli ema suri väga vara. Tema isa ei pidanud lugemisest lugu ning nimetas seda ajaraiskamiseks. Kui isa nägi, et ta loeb, käskis ta pojal lugemise asemel luuaga õu puhtaks pühkida!

Paul Maari kodus ei olnud ühtegi lasteraamatut. Väikesele Paulile meeldis aga lugemine nii väga, et ta hakkas raamatukogust, kus pärast sõda kahjuks lasteraamatuid polnud, täiskasvanutele mõeldud teoseid laenutama. Noorukieas meeldisid talle Ameerika autorite raamatud. Kirjanikule on alati meeldinud lugeda muinasjutte. Lapsena oli tal isegi muinasjutualbum, kuhu ta pilte kogus. Muinasjutupilte sai suitsupakkide seest – ühe sigaretifirma igas suitsupakis oli alati ka üks muinasjutupilt. Lapsed kogusid ja vahetasid neid pilte. Sageli oligi nii, et lapsed, kes tahtsid uusi pilte, palusid isa, et see jälle suitsu ostaks ...

Ise hakkas Paul Maar jutte kirjutama alles siis, kui tal sündisid lapsed. Nende kasvades ei leidnud ta raamatukogust piisavalt põnevaid raamatuid, mida lastele õhtuti ette lugeda. Praegu elab 74-aastane kirjanik Lõuna-Saksamaal, Bambergi linnas.

Kui küsisime, kas ta teab, kui palju tema Samsi-raamatuid Saksamaal müüdud on, jäid meil vastust kuuldes suud imestusest lahti ! Neid on müüdud kolm miljonit ja kirjaniku teoseid on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde. Isegi araabia keelde. Paul Maar reisib sageli, et oma lugejatega kohtuda. Hea meelega tuleb ta ka Eestisse, kus seni veel käimata!

Lõpetuseks küsisime kirjanikult, kas ta tahaks Tähekese lugejatele ka midagi soovida. Selle peale vastas kirjanikuhärra, et soovib eesti lastele seda, mida ta soovib ka Saksamaal ja Inglismaal elavatele lastele: „Soovin, et teil oleksid sõbralikud vanemad, et teil läheks kõik hästi ja et te ei peaks kunagi nälga kannatama“.

Vanglas
Paul Maar
Katkend Paul Maari raamatust „Sams im Glück“ („Laupal veab“)
Saksa keelest tõlkinud Piret Suidt

Ülekuulamine, kohtunik, öine vanglasse sõit – härra Taskuõllele tundus, et see kõik on justkui õudusunenägu, millest ta ärkas alles siis, kui ta vangivalvuri saatel kitsasse koridori jõudis.
„Nii, olemegi kohal,“ ütles valvur ja keeras kambriukse lukust lahti. „Vangla on praegu otsast otsani täis. Te peate kambrit kahe vangiga jagama, härra Taskuõlu.“
Ta lükkas härra Taskuõlle kambrisse ja lukustas tema selja taga ukse.
Härra Taskuõlu jäi silmapilguks liikumatult seisma, vaatas hindava pilguga ringi ja nägi, et ka teda põrnitsetakse uudishimulikult.
Ruumi vasaku ja parema seina ääres seisid kahekordsed narid. Vasakpoolne oli tühi, parempoolses lamas kaks meest. Ülemisel naril oli ennast sisse seadnud mees, kelle käsivarred olid randmeist õlgadeni tätoveeritud. See torkas kohe silma, sest mees kandis hallide dressipükste peal vaid üht varrukateta alussärki.
Tema all, alumisel naril, lamas väike kõhetu õlgadeni ulatuvate juuste ja naljaka põskhabemega mees.
Mõlemad olid istukile tõusnud ja silmitsesid uustulnukat.
Härra Taskuõlu astus kätt teretamiseks välja sirutades nende suunas ja ütles viisakalt kummardudes: „Tere päevast, härrased!”
„See „härrased” unusta küll kohe ära,” ütles tätoveeritud tüüp.
„Kes sa sihuke oled? Kuidas sa siia sattusid?”
„Sellest uksest tulin, noh,” ütles härra Taskuõlu ja osutas kongiukse suunas.
„Kas sa pead meid päris lolliks või?” küsis tätoveeritud mees.
Kõhetu lisas: „Millega sa hakkama said, tahab ta teada. Mille eest sind pokri pisteti, saad aru?”
„Ausalt öeldes ei ole mul aimugi, miks ma siin olen,“ ütles härra Taskuõlu siiralt.
Tätoveeritud tüüp hüppas hoogsalt ülemiselt voodilt kambripõrandale ja lähenes ähvardaval pilgul härra Taskuõllele.
„Tead, naljahammas,“ ütles ta. „Meil siin trellide taga räägitakse omadele tõtt. Seda, et sa oled süütu, võid sa minupärast kohtunikule rääkida, mitte meile. Nii et, lase tulla!“
„Ma tõepoolest ei tea,“ kinnitas härra Taskuõlu.
Tätoveeritu astus talle päris ligi. „Kas sa mu rusikat näed?“ küsis ta. „Kas tahad vastu lõugu saada?“
„Tee nüüd suu lahti! Ta mõtleb seda tõsiselt,” hõikas kõhetu.
Härra Taskuõlu oli segaduses. Mida küll öelda? Tätoveeritud tüüp pikalt ei oota.
„Teile võin ju ära rääkida,” alustas ta. „Kakluse pärast.“
„Kakluse pärast?“ kordas tätoveeritud mees. „Sedamoodi sa küll välja ei näe. Ei ole sul silm sinine ega midagi.“
„Tegelikult oli see kaklus küllaltki ühepoolne,“ ütles Taskuõlu kiiresti. „Ma lihtsalt äigasin ühele, andsin talle nii-öelda kere peale.
„Ah nii!“ ütles tätoveeritu. „See kõlab juba päris usutavana.”
„Ja kellele sa siis kere peale andsid?“ küsis kõhetu.
„Kellele? Härra Taskuõlu pidi korraks järele mõtlema. Ma … noh … oma ülemusele. Jah, oma ülemusele.“
„Paras talle,“ ütles kõhetu. „Enamik ülemusi on keretäie ära teeninud.”
„Ja siis? Mis siis sai?“ küsis tätoveeritud tüüp.
„No jah, ma virutasin, viha täis, ikka natuke liiga ägedalt,” luuletas härra Taskuõlu. „Ülemusel ei oleks olnud vaja vastu hakata, aga ta hakkas!”
„Oma süü,” ütles kõhetu.
„Pidin ta kahjuks korralikult läbi kolkima. Kahekordne lõualuumurd!“
„Täitsa lõpp!“ hõikas kõhetu.
„Õlg oli ka paigast ära.“
„Tubli!“ kiitis tätoveeritud tüüp. „Räägi edasi!“
„Parem kõrv tuli tal ka kahjuks ära. Aga selle õmblesid nad ülemusele õnneks tagasi külge. Ainult hammas, no jah. Sellega ei olnud enam midagi teha.“
„Kui sind vaadata, ei tule kohe selle pealegi, et sa nii kõva käsi oled,“ ütles kõhetu. „Peenike nagu mingi hernekepp.“
„Kõva sõna,“ kiitis ka tätoveeritu. „Kuule, mis su nimi on? Mina olen Helmut. Röövkallaletung. Ja see seal, see on Kevin. Uimastid.“
„Jah, uimastiäri,” parandas teda Kevin, uhkusenoot hääles.
„Minu nimi on Taskuõlu,“ tutvustas end härra Taskuõlu.
„Liiga pikk nimi. Meie kutsume sind nüüd Taskuks. See sobib sulle,“ ütles tätoveeritud Helmut.
“Tasku, räägi, mis tehnikat sa kasutad,” jätkas Kevin, see kõhetu. “Või kukud lihtsalt niisama klohmima?”
„Ma kasutan peamiselt aasia võitluskunste,“ valetas härra Taskuõlu. Ta oli sellest midagi kord televiisoris näinud.
„Huvitav. Aasia võitluskunste,” kordas Helmut. “Milliseid täpsemalt?“
„Tavaliselt kombineerin ma karatet ju-jutsuga,“ vastas härra Taskuõlu tagasihoidlikult. „Siis veel kung fud. Ainult siis, kui see ei aita, kasutan kick boxi.“
„Täitsa lõpp!“ ütles Kevin. „Kus sa seda kõike õppinud oled?“
„Rahvaülikoolis,“ vastas härra Taskuõlu.
„Rahvaülikoolis?“ küsis Helmut. „Mis rahvaülikoolis seda õppida saab?“
„Ülemise Kuninga tänava filiaalis,“ vastas härra Taskuõlu.
„Seal pole ma veel kunagi käinud,” ütles Helmut. „Küll võib ikka paljust ilma jääda, kui ei pane tähele! Ma panen ennast sinna kohe kirja, niipea, kui siit pääsen. Noo, nii paari-kolme aasta pärast, arvan ma.“
„Aga ega see ei ole kindel, et neil see kursus siis veel programmis on,“ hoiatas härra Taskuõlu.
„Kuule, Helmut,” alustas Kevin. „Kui meil on siin nüüd selline aasia võitleja, kas ta ei võiks siis Udol ka naha üle kõrvade tõmmata. Mis sa arvad?”
„Jumala õige,” ütles Helmut. “See on juba ammu korraliku keretäie ära teeninud.”
„Udo? Kes see Udo on?” küsis härra Taskuõlu.
„See on selline sajakilone jõmm,” ütles Kevin.“Istub meist paremal, nelja kambri kaugusel. Igavene praalija. Ja ainult sellepärast, et sai kunagi poolraskekaalu meistriks. Teda ei salli siin mitte keegi.”
„On nii tähtsust täis, ja ainult sellepärast, et on siin kõige tugevam,“ ütles Helmut. „Sellele kuluks tõepoolest üks hea nahatäis peksa ära. Hoovis näita talle, mida üks aasia võitleja oskab!“
„Ma küll ei arva, et ma talle seda näitama hakkan,” ütles härra Taskuõlu ehmunult. „Ta pole mulle ju midagi teinud. Mina kedagi ilma põhjuseta ei löö.“
„Temale pole sul küll vaja kaasa tunda,“ ütles Kevin. „Kohe kindlasti mitte.“

Natuke aega hiljem kisti kambriuks lahti. „On aeg jalutama minna!“ hüüdis üks vangivalvuritest. „Liigume, härrased! Hakkame astuma! Värske õhk ei tee kellelegi kahju.”
„Ah, teate, minu jaoks on õhk ka siin sees piisavalt värske,” ütles härra Taskuõlu valvurile. „Ma ei taha üldse hoovi jalutama minna. Mulle kuidagi lihtsalt hoovid ei meeldi. Ma jään parem tuppa.“
„Siin ei jää mitte keegi „tuppa“!“ ütles valvur. „Aitäb nüüd, minge koos teiste vangidega välja!“
Härra Taskuõlu astus väga aeglaselt, väga kõhklevalt teiste sabas vanglahoovi. Hoov oli sillutatud ja seda ümbritsesid väga kõrged müürid.
Ta nägi Helmutit ja Kevinit, kes seisid värava kõrval, ühe suure jässaka mehe juures.
See oligi ilmselt Udo. Teda vaadates tundus, et ta jõuaks ka pilgeni täis külmkapi lõdvalt pea kohale tõsta. Tema musklilised õlavarred olid umbes kaks korda nii jämedad, nagu Taskuõlle reied.
Helmut viipas parajasti härra Taskuõlle suunas ja ütles: „Udo, see ongi see aasia võitleja, kes ütles, et võidab sind iga kell.“
Härra Taskuõlu hõikas: „Oh ei, härra Udo! Seda pole ma kunagi öelnud. Tegemist on arusaamatusega.“
Udo astus paar sammu tema suunas. „Noh, tahtsid oma semude ees natuke kiidelda, mis?” ütles ta. „Ja nüüd lased hirmust püksid täis, kääbus.“
Härra Taskuõlu taganes paar sammu ja hõikas: „Härra Udo, ma olen rahuarmastav inimene. Täiesti süütu!“
Udo tuli lähemale, jäi siis seisma, tõstis rusikas käed üles, ja ütles: „Nii, tule ja näita nüüd, mida sa oskad!“
„Ma pole kunagi öelnud, et ma midagi oskan,“ ütles härra Taskuõlu rutakalt. „Alati ei pea kohe võitlema, eks ole ju. Me peaksime pigem kenasti juttu ajama. Kas pole siin väljas hea õhk? Palju parem, kui toas, ma mõtlen - kambris. Kahju, et päike ei paista. Ja ilm võiks natukene ilusam olla.“
„Misasja see vennike seal ilmast patrab?” küsis Udo.
„Tundub, et Taskul hakkas Udost kahju,” ütles Kevin.
„Tasku tahab sind säästa,” ütles Helmut.
„Mind pole vaja kellelgi säästa!” ütles Udo vihaselt.
Härra Taskuõlu taganes, kuni seisis seljaga vastu vanglamüüri.
„Kas Tasku kardab päriselt või teeb ta ainult sellist nägu?“ küsis Helmut.
„Pole aimugi. Kohe näeme,“ ütles Kevin.
„Palun, härra Udo …,“ alustas härra Taskuõlu. Ja siis – KÕLL –muutus äkki tema kehahoid.Ta hüples ringi ja hakkas laulma:
„Härra Udo, jõumees, peab end tugevaks,
kohupiimast musklid, milles puudub jaks.”
„Küll ma sulle näitan, millest mu musklid on!“ hüüdis Udo, võttis hoogu ja tahtis härra Taskuõllele äiata.
See jõudis aga välkkiirelt kõrvale põigata. Udo virutas täie jõuga vastu müüri ja röögatas vihaselt.
Härra Taskuõlu jätkas tema ümber hüplemist, ise hõisates:
„Sa vaata seda lolli meest,
kel Tasku hüppas ära eest.“
Udo võttis uuesti hoogu. Seekord vasaku käega, sest parema käe oli ta vastu müüri lüües ära nikastanud. Aga jälle hüppas härra Taskuõlu kiiresti kõrvale ja Udo rusikas käsi kärgatas vastu müüri.
„Kas näed, loll nägu Udol ees,
ei pihta saa see löömamees!”
laulis härra Taskuõlu.
„Nüüd näitab Tasku oma tõelist palet,” ütles Helmut tunnustavalt Kevinile. „Väga huvitav, kuidas see võitlus lõppeb.”
Udo jäi hetkeks arusaamatu näoga seisma ja vaatles oma rusikaid, justkui ei usuks ta oma silmi. Laupalik Taskuõlu tantsis aga ikka veel tema ümber ja hõikas nüüd Udo selja taga: „Uhuu! Ma olen siin, olen siin!”
Vaevalt oli Udo ennast kohmakalt ringi pööranud, kui Taskuõlu lõi teda uuesti. Kõigepealt vastu vasakut säärt ja siis vastu paremat.
„Udol lahti vajub suu,
viga sai ta sääreluu,”
laulis härra Taskuõlu ja tormas teisel pool hoovi seisva müüri suunas. Müüri ees tegi ta elegantse hüppe kõrvale.
Udo oli Taskuõllele järele jooksnud, tahtis tast just kinni haarata, kuid ei saanud õigel ajal pidama. Ta põrkas peaga vastu müüri, kaotas meelemärkuse ning kukkus maha.
Kõik vangid plaksutasid. Tundus, et Udot siin tõepoolest ei sallitud.
Härra Taksuõlu kummardus Udo näo kohale. „Pole midagi hullu!“ hõikas ta teistele.“Küll ta varsti jälle toibub. Ta hingab normaalselt. Hing veel sees, ütleb mees, silmad vees, teiste ees.“
Hoovis seisev vangivalvur oli kaklust märganud ja endale abijõude appi kutsunud. Neli valvurit sööstsid härra Taskuõllele kallale ja vedasid ta tagasi kongi.
„Lööming hoovis,“ kurjustas üks valvuritest.
„Selle eest saate veel vähemalt ühe kuu karistusele otsa.“
„Terve kuu, või kohe isegi neli nädalat,“ ütles härra Taskuõlu. „Üks kuu veel, nii rõõmus on mu meel.“

Kui ka Helmut ja Kevin õuest tagasi tulid, patsutasid nad härra Taskuõllele vaimustunult õlale.
„Hästi panid, Tasku,“ ütles Helmut. “See oli nüüd vist ka üks aasia võitlustehnika?“
„Jah. Aasias öeldakse selle kohta kung holla fu peng,“ jutustas härra Taskuõlu.
„Mis see saksa keeles tähendab?” küsis Kevin.
Härra Taskuõlu vastas: „Sõna-sõnalt tõlkides võiks öelda “ootamatu telliskivimüürilöök” või midagi taolist.”
Samal hetkel kostis väljast vali, hele hääl.
“Issi! Issi Taskuõlu, kas sa oled seal sees?”
“Laupa! See on ju Laupa!” hüüdis härra Taskuõlu. Ta upitas ennast üles trellitatud akna juurde ja karjus välja: “Ma olen siin, Laupa! Siin!“
„Soovi ennast välja!“ hõikas Laupa vastu.
„Jah, täpselt seda ma teen,“ ütles härra Taskuõlu.
„Nägemiseni, Helmut ja Kevin. Ja meeldivat siinviibimist!“
Siis hõikas ta kõva häälega: „Ma soovin, et saaksin vanglast välja!“
„Kõikjalt, läbi kongiakende kostus vastu kaja: „Mina ka!“ „“Arvad, et mina ei taha?“ „Seda soovin mina ka.“
Helmut ütles naerdes: „Seda soovivad siin kõik, Tasku.“
Aga ta naer katkes poolelt sõnalt. Jahmunult ringi vaadates märkas ta, et härra Taskuõlu oli kongist kadunud.
„Läinud! Tasku on lihtsalt läinud,“ pomises Kevin.
„See peab küll üks päris uus trikk olema.”
“Sellest ei ole mina ka veel midagi kuulnud,” ütles Helmut.
„Kus ta küll selle selgeks sai?”
„Tead, niipea, kui ma jälle väljas olen, lähen ma kohe rahvaülikooli kursustele,“ ütles Kevin.
„Mina ka,“ ütles Helmut.
Kongiuks kisti lahti. Valvur vaatas sisse.
„Mida te karjute?“ küsis ta. „Kas teie karjusite akna juures?“
„Ei, see oli Tasku,“ ütles Helmut. “Aga tema on nüüd läinud.”
„Läinud?” küsis valvur.
„Jah. Lasi jalga,” kinnitas Kevin. „Üks silmapilk, üks silmapilk, kordab silk, kui peas on kilk.“
„Nüüd hakkab see ka juba nagu Tasku, luuletama,“ ütles Helmut.
„Aga Tasku luuletab nüüd vabaduses!“ ütles Kevin ja vaatas valvurile irvitades otsa.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised