PIKAJALGNE PRINTSESS



PIKAJALGNE PRINTSESS
illustreerinud Kinga Rofuszi (Ungari)

Elas kord printsess, kellel olid ebaharilikult pikad jalad. Lausa nii, et kui printsess täies pikkuses püsti tõusis, puudutas ta pea pilvi. Kui ta aga õhtul voodisse magama heitis ning jalad välja sirutas, ulatusid need lossiuksest välja kaugele metsa, kus ootasid suurte sulgedest lehvikutega valvurid, et printsessi säärte kohal lendavaid sääski eemale peletada.

Kuningas ja kuninganna olid tütre pärast mures. Printsess oli küll kuningriigi parim korvpallur ja kõrgushüppaja ning isegi tõkkejooksus polnud talle vastast, aga see ei lohutanud neid.
„Sport spordiks, aga kuidas ta riigi valitsemisega toime tuleb?“ arutlesid nad ühtelugu. „Selline pikajalgne kõrend ei suuda ju isegi kuninglikku paraadi vastu võtta. Sinna kõrgele pilvede sisse, kus on printsessi pea, ei kosta ju seegi ära, kui talle hurraa hüütakse. Äkki saaks printsessi jalad kuidagi lühemaks teha?“
Kuningas kutsus kokku kõik kuningriigi targemad tohtrid ja teadjad. Need kuulasid kuninga mure ära ning asusid siis lahendust otsima.
„Mina soovitaks siduda printsessi kummassegi jalga sõlm või isegi mitu,“ ütles üks tarkpeadest. „Jalad, milles on sõlmed sees, paistavad hulga lühemad!“
„Ptüi!“ ütles kuningas. „Printsessi jalad peavad olema siledad, mitte muhklikud ja sõlmelised.“
„Mina keeraks jalad spiraali nagu vedrud,“ pakkus teine tohter. „Nii paistaks printsess lühem ja samaks paraneks ka tema hüppevõime. Vetruvatel spiraaljalgadel teeks tema kõrgeausus kindlasti kõrgushüppe maailmarekordi.“
„Praegune maailmarekord on juba printsessi nimel,“ torkas kuningas teravalt. „Ja see on tehtud ilusate sirgete jalgadega!“
„Tema majesteedil on enam kui õigus,“ kiitis kolmas nutimees kuningale takka. „Printsessi jalad peavad jääma sirgeks ja siledaks. Mina saeks lihtsalt selle jupi jalgadest, mis kintsude ja labade vahele jääb, maha. Sääred saavad head lühikesed ja ülejääke võiks vabalt mujal kasutada. Kasvõi printsessi kaela pikendamiseks.“
See jutt ajas kuninga päris vihaseks. Tema armsa tütre kael oli ometi täiuslik. Seda polnud küll vaja pikendada! Ta saatis kõik nõuandjad koju ning läks pahurana tuppa mõtlema.
Ta mõtles ja muretses seal mitu aastat ja oleks kauemgi muretsenud, kui mitte ühel päeval poleks kuningriigi naabrusesse kuri tuldpurskav lohe elama kolinud. Kole lohe kujutas kuningriigi jaoks oluliselt suuremat häda kui printsessi jalad. Lohe käis mitu korda päevas kuninga maid rüüstamas ja inimesi nahka pistmas. Kuhu iganes lohe ka sattus, jäi temast maha vaev ja viletsus. Oli lihtsalt säärane hirmuäratav ja jube loom.
Kuningas kogus ruttu suure sõjaväe ning läks lohet vastu sõtta. Kolm ööd ja kolm päeva võitlesid mehed vapralt, aga tulemusteta. Lohe ei väsinud. Mees mehe järel kadus elaja päratusse kuuma kurku ja kogu lahinguväli põles leekides. Paistis väga sedamoodi, et kuningas peab alla andma ja oma maa tigedale elukale loovutama.
Halvad uudised jõudsid ka pikajalgse printsessi kõrvu. Printsess leidis, et viimane aeg on sekkuda. Ta tõmbas jalga kõrge säärega tulekindlad saapad, võttis õlale tünnitäie vett ja sammus lahinguplatsile.
„Ohoo, mis magus maiuspala!“ hüüdis lohe printsessi nähes. „Printsessid maitsevad mulle iseäranis hästi! Eriti printsesside grillitud koivad!“ Ta ajas oma laiad lõuad pärani ja läkitas printsessi poole teele kuuma tulejoa. Printsessi see ei kohutanud. Ta võttis õlalt veetünni ja tühjendas selle õela elaja kurku. Šššššsšš! kustus tuli lohe suus ning ta hakkas läkastama ja köhima. Samal hetkel haaras printsess lohel sabast ja tõstis ta kuu peale.
„Istu nüüd siin ja ära kedagi rohkem tülita!“ ütles printsess ja lahing oli sellega lõppenud.
Kõik olid printsessi vahvusest vaimustuses. Tuli välja, et pikad jalad polnud kellegi puudus, vaid hoopis voorus! Sõdurid kandsid printsessi ja tema pikki jalgu oma kätel ning karjusid hurraa! ja kuningas loovutas veel samal päeval oma krooni tütrele.
„Keegi teine peale sinu ei suuda kuningriiki nõnda hästi kaitsta,“ hüüdis kuningas pisarsilmi ja kallistas printsessi jalgu.
Peeti suur pidu. Kuninga kokk küpsetas nõnda kõrge tordi, et see ulatus isegi printsessi pea juurde taevasse. Tort oli vahukoorega ning äärmiselt maitsev. Printsess andis tükikese ka kuu peale pagendatud lohele.
„Aitäh!“ ütles lohe ja tegi printsessi põsele musi. Magus kook oli temagi meelest väga hea. Isegi täis kõhuga.

illustreerinud Kinga Rofuszi (Ungari)

Piret Raud,

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised