Punane auto



Punane auto
joonistanud Taavi Oolberg

Ühel päikeselisel kevadhommikul otsustas Mette perekond jalgsi lasteaeda ja tööle minna. Isa võttis portfelli, ema haaras mapi tähtsate paberitega ja Mette ise tiris selga oma lasteaeda minekuks mõeldud seljakoti. Tüdruk lehvitas maja ees seisvale punasele pereautole ja keksis rõõmsalt isa ja ema vahel lasteaia poole

punasele pereautole ja keksis rõõmsalt isa ja ema vahel lasteaia poole.
Punane auto vaatas nukralt möödujaid. Nii ilusal hommikul oli neid õige palju. Olid kooli ja tööle ruttajad, olid koertega jalutajad, olid mõned tervisesportlased. Koguni üks postiljon kõndis omaette lauluviisi ümisedes. Ainult tema pidi üksi ja igavledes ühe koha peal seisma, ei saanud linnas ringi sõita ega midagi.
Ent äkitselt keeras ümber nurga just nende tänavasse sinine auto. Küll see põrises vallatult, vilgutas tuledega ja lasi väljakutsuvalt signaali!
„Hei, iludus, mis sa seisad siin üksinda?“ hüüdis sinine auto käiku aeglustades.
„Minu perekond läks täna jalgsi kodust ära …“ vastas punane auto õnnetult.
„Aga mis siis sellest – lähme ja sõidame koos veidi ringi,“ pakkus Sinine auto sõbralikult.
Punane auto teadis küll, et üksi ei tohi ta kodu juurest kuskile minna, aga kiusatus oli nii suur, et ta otsustas keelust üle astuda.
Autod sõitsid koos ringi, otsisid linna kõige põnevamaid kohti. Nad käisid näiteks autoaias, kus oli müügil sadade kaupa kõige erinevamaid kasutatud sõidukeid. Nad uudistasid autopesula juures sealt väljuvaid ja päikese käes kelmikalt kiiskavaid autosid, tutvusid uute moodidega poonimises ja vahatamises. Järgmiseks käisid nad tiirutamas ühes parkimismajas, kus oli vahva aina üles ja alla sõita, keerutada ja tiirutada erinevatel korrustel, nii et pea lõpuks ringi käis.
Kui nad olid seal juba kole palju pahasti lõhnavaid heitgaase sisse hinganud, otsustasid nad üldse linnast välja sõita. Loodusesse või mere äärde, ilusaid vaateid nautima ja puhast värsket õhku hingama.
Punasel autol ei olnud ammu enam nii lõbusat päeva olnud. Alati sai ta nii vähe sõita ja pidi kaua aega paigal seisma. Paigal seismine aga oli kõige igavam asi üldse, mis ühele autole osaks võis saada. Tal ei olnudki enam mingit tahtmist koju oma pere juurde tagasi minna – punane auto oleks võinudki sedasi lustima jääda.
„Mu perekond on nii halb ja hoolimatu,“ ohkas ta vaid. Kui sinine auto oma garaaži tagasi pidi pöörduma, jäi punane auto veel üksinda ringi sõitma. Üksinda ei olnud aga kuigi lõbus sõita. Väsimus võttis võimust, ei olnud enam õiget kiirust ega hoogu.
Ja siis lõppes paagist bensiin … Punane auto jäi maantee äärde õnnetult seisma. Kavatses hommikuni puhata ja oodata sinise auto tulekut, et ehk oskab tema uus sõber teda aidata.
Õhtul selgus aga, et see esmapilgul soe ja kevadine päev oli siiski liiga ruttu tulnud. Pärast päikese loojumist hakkasid külmakraadid teravalt näpistama. Alles siis meenusid punasele autole koduste õpetussõnad, et võõrastega ei tohi ilma loata kaasa minna ega rumalusi teha. Praegu oleks ta nii väga tahtnud soojas garaažis seista ning rahulikult tukastada.
Ka punase auto perekond oli murest murtud, kui nad avastasid, et nende armas auto on maja eest kadunud. Mette isa andis kiiresti liikluspolitseile teada kadunud autost. Politsei asus linna ja selle lähiümbrust läbi otsima.
Lõpuks leidiski üks politseipatrull maantee äärest kurvalt konutamas punase auto, kelle silmad olid kattunud jääpisaratega. Õnneks toimetas lahke puksiirauto punase auto tagasi tema õigesse koju, kust ta lubas mitte kunagi enam loata lahkuda.

Autor: Mae Lender, joonistanud Taavi Oolberg

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised