Raamat "Maari suvi" kordustrükk saabus koos sooja kevadega, see raamat võta kindlasti suvel maale kaasa, sipelgad ja mesilased on Sulle tänulikud!

 (2)

Raamat "Maari suvi" kordustrükk saabus koos sooja kevadega, see raamat võta kindlasti suvel maale kaasa, sipelgad ja mesilased on Sulle tänulikud!
Maari suvi

Pegasuse kirjastuselt ilmus äsja Jaan Rannapi "Maari suve" kordustrükk
„Maari suvi” on kaasahaarav jutustus väikese tüdruku suvest maal toimeka vanaema ja teadmishimulise vanaisa juures. Raamatu esimeses osas saab Maari lähemalt tuttavaks mesilaste elukorraldusega, teises osas elab kaasa sipelgate tegemistele. Tüdruku avastusi looduses saadavad põnevad ja imepärased seiklused.
„Maari suves” on Edgar Valteri meeleolukad ja detailirohked illustratsioonid, millest mõned on varem avaldamata, raamatu lõpetab autori järelsõna uuele trükile.
„Maari suve” esimene trükk ilmus 1983. aastal, teose esimene osa avaldati 1976. aastal pealkirja all „Maja metsa ääres”.
Jaan Rannap on kirjutanud ligi 40 lasteraamatut. Tuntumad nendest on „Nublu“, „Klaabu“, „Topi”, „Salu Juhan ja ta sõbrad“ ning „Agu Sihvka annab aru“.

HAAVAPAKK

Ühel hommikul, kui Maari nelja kuuse all kooke küpsetas, kostis metsast urinat. Algul urisesid kaugel koerad – kaks või kolm, kes neid teab. Siis urises karu, aga juba hoopis lähemal. Ja siis tuli teekäänaku tagant nähtavale roomiktraktor, suur raudplaat puukoormaga järel.
Just vanaisa-vanaema küüni kohal veeres koormalt maha ümmargune haavapakk.
„Onu! Onu!“ hakkas Maari kätega vehklema. „Pidage kinni! Te kaotasite midagi!“
Traktorist lehvitas talle vastu, kuid kinni ei pidanud. Ta vististi ei kuulnud Maari hüüdu, sest koormat vedades uriseb traktor valjemini kui koer, valjemini kui karu, valjemini kui mitu koera ja karu kokku.
„Vanaisa!“ jooksis Maari tuppa. „Üks traktor kaotas suure puupaku. Mis nüüd saab?“
„Mis muud kui pliidipuid,“ ütles vanaisa. „Kus on saag ja kirves?“
Aga kui vanaisa pakku nägi, ta arvamine muutus.
„Kas tead Maari,“ ütles vanaisa. „See ei ole tavaline pakk. Siin on keegi elanud.“
Nüüd märkas ka Maari mustendavat avaust. See oli nagu väike ümmargune uks, mis viis puuõõnde. Ümmarguse ukse taga oli ümmargune tuba, ainult et metsameeste saag oli toal lae ja põranda alt lõiganud.
„Vanaisa, kes siin on elanud?“
Vanaisa koputas kirvesilmaga vastu pakku.
„Ma arvan, et mõni pisike loomake. Nagu näiteks orav. Mis siin viga elada oli. Vaata, kui hea uks sisse-välja käimiseks.“
Uks oli tõesti hea: Maari võis sealtkaudu käe vabalt pakku pista. Ta pistiski, ja tõmbas välja pehme halli sulekese.
„Seda ma tegelikult arvasingi,“ ütles vanaisa sulge uurides. „Siin on elanud mõni öökull.“
Veidi hiljem istusid nad juba vanaisa laua taga ja vaatasid värvilisest linnuraamatust öökulle.
„Lumekakk,“ luges vanaisa, „on meie talvekülaline. Sulestik põhiliselt valge.“
Maari keerutas sulge sõrmede vahel. See oli hall mis hall. Lumekakule ei saanud sulg kuuluda.
„Kodukakk,“ luges vanaisa, „elab meil kogu aasta. Sulestik hall või roostepruun.“
Kodukakk võis pakuelanikuks sobida.
Aga teisedki öökullid võisid olla selles pakus elanud.
„Karvasjalg-kakul on väga jäme pea,“ luges vanaisa.
„Uraali kakul on võrdlemisi väikesed silmad ja pikk saba.“
Maari pilk jäi peatuma kõige suuremal, valge kurgualusega öökullil.
„Aga kes see on?“
„See on kassikakk,“ ütles vanaisa. „Teadusliku nimega Bubo bubo. Tegutseb öösel ja lendab hääletult. Ainult et tema puuõõnde ei poe.“
Maari vaatas ööelanikku, kelle kohta ta nüüd teadis, et sel on hääletu lend ja teaduslik nimi Bubo bubo. Vaatas, vaatas ja kohkus.
„Vanaisa, miks see Bubo siin pildil mind nii kurjalt põrnitseb?“

Loe veel

ÖISED KÜLALISED
Maari voodi oli tagatoas akna all. Veel rohkem akna all oli ainult suur kummipuu, millel olid siledad just nagu nahast lehed, ja väike lilleriiul kahe potilillega.
„Mida värskem õhk, seda parem uni,“ rääkis vanaema Maarile ja tegi igal õhtul õhuakna lahti. Et sääsed sisse ei lendaks, kinnitas ta akna ette siilukese tüllkardinat.
Maari oli just magama jäänud, kui tundis, et keegi sikutab teda parema jala väikesest varbast.
Aegamisi avas Maari silmad. Tema voodijalutsil istus öökull.
Jah, ta nägi kohe, et see oli öökull. Kuid öökulle, nagu ta nüüd teadis, oli ju palju. Seepärast ta küsis:
„Vabandage, kes te täpselt olete?''
Öökull kummardas terve kehaga.
„Kassikakk... nagu välimusest vist ka näha peaks olema. Või kui teaduslikult ütelda, siis...“
„Bubo!“ lipsas Maaril suust.
Öökull kummardas veel sügavamalt.
„Just nimelt! Bubo bubo.“
Nüüd tundis Maari ära suured ruuged silmad, mis päeval olid pildilt teda kurjalt põrnitsenud. Praegu paistsid silmad veel suurematena. Need olid nagu kaks hõõguvat laternat.
Mida kassikakk ometi soovis?
Külaline oleks nagu Maari mõtteid lugenud.
„Tulin oma laulusule järele,“ ütles öökull ning kummardas uuesti.
Korrapealt meenus Maarile väike hall suleke, mille ta oli leidnud õõnsast haavapakust. Magama heites oli ta pannud selle padja alla. Ta pidi juba sule kassikakule ulatama, kui talle midagi meelde sähvatas. Kassikakk, see kõige suurem öökull, ei elanud ju puuõõnsustes. Tema tegi oma pesa maapinnale, suure puu juurelohku. Aga siis ei saanud hall suleke temale kuuluda.
Maari tõmbas käe tühjalt tagasi.
„Kassikakk, ära valeta! See ei ole sinu sulg.“
Kassikakult kostis veidrat kurinat. Väga sarnast ülbe naeruga.
„Kas sa kuuled,“ kõhistas kassikakk. „Või ei ole! Kui veel ei ole, siis kohe saab.“ Ja ta tõstis tiibu, nagu tahaks ta padjale lennata.
Kuid lendu kassikakk siiski ei sööstnud. Ta hakkas hoopis kasvama. Hirmuga surus Maari end voodipeatsisse. Aga kassikakk aina kasvas. Ta silmad olid varsti nagu taldrikud ja nokk nagu sirp. Ja siis ulatus see nokk juba padjani ning küünitus sulekest haarama.
„Appi!“ tahtis Maari hüüda, aga ta suu oli nagu kinni kleebitud.
„Ei tohi võtta!“ tahtis Maari külalist kätega eemale tõrjuda, aga käed olid nagu kammitsas.
Sellel hetkel kostis akna poolt haugatus. Kassikakk võpatas. Ta nokk tõmbus tagasi. Uus haugatus, ning kassikakk kahanes paari hetkega endiseks, sööstis läbi lahtise akna ja oligi kadunud.
„Nagu kole uni,“ mõtles Maari. Julguse kogumiseks tõmbas ta teki üle pea.
„Ma vist kartsin ka,“ mõtles ta voodipimeduses. „Aga nüüd on see möödas. Loodetavasti ei too enam ükski öökull oma nokka siia tuppa.“
Aga selles ta eksis. Kui ta pea jälle välja pistis, nägi ta oma voodijalutsil uut öökulli. Pisema peaga, kui oli kassi kakul, väiksema kehaga, kui oli kassikakul, lühema sabaga, kui oli kassikakul.
Uus öökull pilgutas sõbralikult silma.
„Ma loodan, et sa ei ehmunud. Tere ööd!“
„Tere ööd!“ vastas Maari viisakalt. „Ma ei ehmunud üldse. Või kui ehmusin, siis väga natuke. Ma rohkem imestasin. Nii palju külalisi! Puudub veel, et koer, kes akna taga haukus, ka tuppa tuleks.“ öökull pilgutas uuesti silma.
„Võid arvestada, et ta on juba tulnud. Haukujaks olin nimelt mina.“
Maari vaatas uut külalist tähelepanelikumalt. Ei mingit kahtlust! Varese suurus, tuhkhall mustriline sulestik. Seda öökulli ta tundis. See oli vanaisa raamatus. Ja ta ütles:
„Ma ei teadnud arvatagi, et kodukakud hauguvad.“
„Nak-nak-nak!“ nagistas kodukakk nokka. Arvatavasti pidi tema puhul see naermist tähendama.
„Eks ta ole. Mida kõike ei pea hädaga tegema! Tavaliselt me muidugi ei haugu. Aga siin oli erandjuhtum. Ma nimelt kartsin väga, et lased kassikakul mu tarkusesule ära viia.“
Niisiis veel üks suleomanik! Maari pistis käe padja alla, tõmbas sule välja ja tõstis silmade juurde. See oli hallikas nagu kodukaku pealiskuub. Värvi poolest sulg külalisele sobis. Samuti oli teada, et kodukakud elavad puuõõnsustes. Kuid puuõõnsustes elas ju teisigi öökulle. Kuulus see sulg nüüd ikka tõesti kodukakule?
Kodukakk sai aru, milles Maari kahtleb.
„Vaata,“ tõstis ta tiiva. „Siin on selle sule ase veel näha.“
Nüüd ei kahelnud Maari enam. Ta andis haavapakust leitud sule kodukakule. Kodukakk kergitas tiiba ning torkas sule näidatud kohale. See sobis sinna nagu valatud.
„Laulusulg! Mõtleks, missugune tobedus!“ pahandas kodukakk seejuures. „Kes ei oleks kuulnud, et öökullid pole laululõõritajad, vaid tarkusekuulutajad. Nojaa, see on üldsusele muidugi vähem tuntud, et kõigeteadjad on meist ainult need, kellel tarkusesulg tiiva varjus.“
Maari vaatas aukartusega kodukakku, kes nüüd kõike teadis. Ema teadis palju, aga mitte sugugi kõike. Isa teadis palju, aga kahjuks ka mitte kõike, õigupoolest ei olnud Maari varem kedagi kohanud, kes oleks kõike teadnud. Kas ikka see öökull teadis? Seda asja tuli uurida.
„Öökull,“ küsis Maari, „kui vana ma olen?“
„Viieaastane,“ kostis kodukakk kohe.
„Millal mu sünnipäev on?“
„Maikuu esimesel päeval.“
Ka see oli õige.
„Mis kell ma pean õhtul magama minema?“
„Täpselt kell kümme. Kuid sa ju ei lähe.“ Ja jälle kostis nak-nak-nak.
Tõepoolest teadis öökull kõike. Aga kui ta kõike teadis, siis pidi ta ju ka teadma...
„Kuule,“ pahvatas Maari, „aga kas sa seda ka tead, kus on praegu see ilus klaasist munake, mis mul möödunud suvel ära kadus?“
„Loomulikult,“ ütles kodukakk, tõstis tiiva ning silus hellalt tagasisaadud sulge. „Klaasmuna on seal, kus kõrvitsad kasvavad.“
Nüüd ei olnud Maaril enam midagi küsida. Vähemalt ta arvas nii. Aga ta eksis. Kodukakk oli juba läbi akna pugemas, kui Maarile veel üks asi meelde tuli.
„Kuule... oota! Miks kassikakk nii hirmsasti koera kartis? Kas siis öökullid kardavad koeri?“
Kodukakk nagistas naerda.
„Õiged öökullid mitte. Aga see ei olnud õige öökull. Mõtle järele. Kas ta ei tuletanud sulle kedagi meelde?“
Maari mõtles. Teravad küünised. Sulgjad püstkõrvad.
Põlevad silmad. Kurisev hääl... Ega ometi? Ootamatust avastusest jäi tal hing kinni.
„Kas see oli... tegelikult kass?“
„See oli tegelikult siitmaja kass, kes öösiti käib öökulliks.“ Ja kodukakk lükkas kardina kõrvale, et minema lennata.
Sellel hetkel tõstis Maari pilgu õunapuuokstele, mis akna kohal õõtsusid. Lehetuttide vahelt vaatasid talle vastu kaks kurja kollast silma. Valekassikakk oli tagasi tulnud. Ta varitses akna taga. Muidugi tahtis ta sulge ära võtta. Maari mõistis, et ta ei jõua enam kodukakku hoiatada. Aga mis siis teha? Samas ta teadis seda.
„Auh, auh, auh!“ kiljatas Maari, tõmbas siis hinge ja lajatas juba suure koera moodi:
„Auh, auh, auh!“
***
Kui vanaema oli hommikul pudru lauale pannud, ühte tassi piima ning kahte tassi kohvi valanud, tõstis Maari lusika tähtsalt püsti.
„Aga mul käisid täna öösel külalised. Algul käis üks valeöökull, pärast käis üks pärisöökull. Ja siis oli veel nii, et valekull tahtis päriskulli tarkusesulge ära võtta. Arvake, kuidas ma selle valekulli minema hirmutasin?“
Vanaema kooris muna, vanaisa määris võid leivale. Mõlemal oli niisugune nägu, et nad ei suuda iialgi ära arvata, kuidas öökulli hirmutati.
„Võib-olla ma puhusin pasunat?“ pakkus Maari ja naeris laginal.
„Võib-olla ma paugutasin püssi?“ naeris ta veel kõvemini. „Arva ometi, vanaisa. Arva midagimoodigi.“
„Sa haukusid,“ arvas vanaisa. „Esiteks peene, siis jämeda häälega. Aga et seda... kulli... lõplikult ära peletada, veeretasid sa end voodist mürtsuga põrandale.“
Maari vaatas vanaisa altkulmu. Talle ei meeldinud sugugi niisugune arvamine.
„Ja mis sina siis tegid?“
„Eks mina tõstsin su voodisse tagasi.“
„Ja mis mina tegin?“
„Eks sina niuksusid väheke.“
„Mis vanaema tegi?“
„Läks suhkruvett tooma.“
„Ja mis mina tegin?“
„Hoidsid seni minust kinni, kuni uuesti magama jäid.“
Maari ohkas sügavalt. Aga öökullid? Kas vanaisa ja vanaema arvasid, et ta nägi neid ainult unes? Ei, see ei saanud uni olla.
„Kuid öökull ütles koguni ära, kui vana ma olen.“
„Sa ütlesid seda endale ise,“ arvas vanaisa.
„Ja veel ütles ta, millal mu sünnipäev on.“
Vanaisa patsutas teda käsivarrele.
„Ka seda ütlesid sa endale ise. Unes juhtub nii. Selles ei ole midagi imelikku.“
Tusaselt sõi Maari oma pudrutaldriku tühjaks ja poetus vaikselt õue. Hall kass istus kohakaasluse korras tulbipeenral hiireaugu ees. Maari kükitas tema juurde, vaatas kollastesse silmadesse ning sosistas viimase lootusega:
„Kuule, öösel sa ju käid öökulliks? Ära salga, ma tean.“
Asjatult vastust oodanud, kummardus ta kassile lähemale ja haugatas.
Kass mõõtis teda pika ükskõikse pilguga ning ei liigutanud kõrvagi.
Niisiis, ikka unenägu. Jalgu järele vedades käis Maari sihitult ümber maja. Ei olnud öökulle. Ei olnud vanuse äraütlemist. Ei olnud... Ta oli jõudnud aianurka. Kompostihunnik kõrvitsataimedega haljendas otse ta ees.
Pahaselt lükkas Maari paigast lauatüki, mis eelmisel suvel oli kõrvitsamürakale aluseks olnud.
Lauajäljes helkis midagi. Maari suu vajus lahti, kui ta lähemale kummardus. Seal lebas ta kaduma läinud kallis klaaskuul.

Selle vahva raamatu leiad nüüd raamatupoodidest.
Kindlasti oli see raamat Sinu ema ja isa lemmikute hulgas, küsi kindlasti järele!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised