Saabastega supp

 (5)

Saabastega supp
joonistanud Anne Pikkov

Rebeka tuli koolist, läks kööki ja nägi laua peal ema kirja.
„Keetsin sulle suppi!“ kirjutas ema. „Söö kõht täis!“
Rebeka ohkas. Talle ei maitsenud supp. Palju parema meelega sõi ta makarone ja praetud kartuleid. Pealegi polnud tal kõht sugugi tühi, sest pinginaaber Mari oli pakkunud koolis viineripirukaid.

Rebeka läks pliidi juurde ja vaatas potis pikutavat suppi.
„Ma ei taha sind sugugi süüa,“ kurtis ta.
„Aga ära siis söö,“ vastas supp rõõmsalt. „Lähme hoopis jalutama!“
„Mis mõttes jalutama?“ imestas Rebeka. „Kuhu?“
„Õue,“ teatas supp. „Ma läbi akna näen, kui tore seal on. Lund sajab, tihased lendavad ning inimesed kõnnivad, tutimütsid peas ja saapad jalas. Lähme ka!“
Ja supp üritas potist välja ronida, aga kuna ta oli täiesti vedel, siis ei õnnestunud see tal sugugi, ainult paar hernest lendasid suure kaarega köögipõrandale.
Rebeka korjas herned maast üles ja pani poti sisse tagasi.
„Niimoodi ei tule sul jalutamisest midagi välja,“ ütles ta. „Sa voolad potist välja tulles kohe laiali. Aga ma tean, kuidas sind aidata. Sa pead ära jäätuma!“
Rebeka võttis supipoti ning viis selle rõdule. Õues oli pakaseline ilm ja supp külmus kiiresti. Nüüd oli tal väga lihtne potist välja kalpsata. Rebeka otsis talle kapist tutimütsi ja tõi ka oma väikeseks jäänud saapad. Supile olid need täpselt parajad.
„Sa näed kena välja!“ kiitis Rebeka. „Umbes nagu saabastega kass. Nüüd võime õue minna küll.“
Nad läksidki ja jalutasid tükk aega. Rebeka õpetas supile, kuidas jää peal liugu lasta, ja supp ei kukkunud kordagi. Nad mängisid ka käbidega jalgpalli ja jooksid niisama võidu.
Lõpuks hakkas Rebekal külm ja ta otsustas tuppa minna. Supp aga tegi endale aseme kuuse alla.
„Toas ma hakkaksin sulama,“ seletas ta. „Aga siin on hea jahe. Hommikul näeme, Rebeka!“

joonistanud Anne Pikkov

Loe veel

Supist sai Rebeka suur sõber. Igal hommikul saatis ta tüdrukut kooli ja tassis Rebeka rasket ranitsat nagu tõeline härrasmees. Tundide ajal supp suusatas ümber koolimaja, hiljem aga kandis Rebeka koti jälle koju.
Kui hakkas lähenema kevad, muutus Rebeka murelikuks. Mis saab siis, kui ilmad soojaks lähevad? Tema armas supp sulab siis ju loiguks, nagu mõni lumememm! Ainult tutimüts ja saapad jäävad alles!
„Tead mis, supp!“ ütles ta ühel hommikul. „Sa peab põhja poole rändama. Samamoodi nagu kured talveks lõunasse lendavad. Elad terve suve kaugel põhjas ja kui Eestis jälle külmaks läheb, siis tuled tagasi.“
„Kahju on sinust lahkuda,“ ohkas supp. „Aga mis parata, sul on õigus. Ma ei taha jälle vedelaks muutuda. Juba homme hommikul asun teele!“
Ning nii ta tegigi. Lehvitas Rebekale ja hakkas siis põhja poole sammuma. Ainult väikesed saapajäljed jäid lumele.
Rebeka oli algul muidugi kurb, aga siis muutusidki ilmad ühekorraga päris palavaks, lilled puhkesid õitsele ja Rebeka sai aru, et supil oli olnud põgenemiseks viimane aeg.
Jaanipäeval sai Rebeka kirja. Kirja sees oli foto ja foto peal saabastega supp, kes seisis käed uhkelt puusas ja jalad harkis, pea kohal vilkumas virmalised. Ta oli vallutanud põhjapooluse.
„Kui tubli ja vapper supp mul on,“ imestas Rebeka ja andis fotole musi.

Autor: Andrus Kivirähk

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised