Siil ja kaktus



Siil ja kaktus
joonistanud Viive Noor

AKNALAUAL KASVAS KAKTUS. TA OLI SUUR JA KÕRK. JA NII OKKALINE, ET KEEGI EI JULGENUD TEMAGA TEGEMIST TEHA. ÜHEL PÄEVAL AGA VUDIS AKNALE SIILIKE JA ÜTLES:

„TŠAU, KULLA SUGULANE!“
„MISMOODI MEIE SUGULASED OLEME?“ KÜSIS KAKTUS PAHASELT.
„AGA ME MÕLEMAD KANNAME JU OKKAID,“ KOSTIS SIIL. TA OLI SELLE ÜLE NII RÕÕMUS, ET TÕMBUS KERRA JA LASI MITU KUKERPALLI.
KAKTUS PANI KOGU ASJA PAHAKS. MÕELDA VAID, MINGI OKASKERA PRESSIB END VÄGISI SUGULASEKS.

„SINA EI OLE KELLEGI SUGULANE,“ LAUSUS TA KARMILT. „KAS SA, SIIL, ÜLDSE ÕITSEDA OSKAD?“
SIILIPOISS RAPUTAS KOHKUNULT PEAD. „AGA MINA ÕITSEN. IGAL TALVEL PUHKEB MU OKASTE VAHEL KAUNIS ÕIS!“ NÄHVAS KAKTUS.
SIILIKE VUDIS MINEMA. TA TURTSUS PAHASELT. JA OTSUSTAS, ET NII TA SEDA ASJA EI JÄTA.
JÄRGMISEL HOMMIKUL LONKIS SIIL KAKTUSEST MÖÖDA, ENDAL IGA OKKA KÜLJES VÕILILLEÕIS.
JAHMUNUD KAKTUS OLEKS ÄÄREPEALT KASTMISVEE HINGEKURKU TÕMMANUD.
LÕUNA PAIKU ILMUS SIIL TAAS LAGEDALE. TEMA OKASKUUBE KAUNISTAS VESIROOS NING KÜMME KULLERKUPPU. KAKTUS EI SAANUD SÕNAGI SUUST. AINULT NOHISES VIHASELT.

ÕHTUL AGA KANDIS SIIL PEAS HIIGELSUURT PÄEVALILLEÕIT. KAKTUS OLI SEDA NÄHES NII KADE, ET OLEKS PEAAEGU ÄRA NÄRTSINUD.
„TERE, SUGULANE,“ PIIKSUS TA AUPAKLIKULT.
AGA SIIL EI TEINUD KAKTUSEST ENAM VÄLJAGI. MÕTLEKS, KUS UPSAKAS, ÕITSEB KORRA AASTAS! SIILID SELLISTEGA EI MÄNGI!

joonistanud Viive Noor

Autor, Markus Saksatamm, joonistanud Viive Noor

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised