Suitsupääsuke – rõõmuraasuke

 (8)

Suitsupääsuke – rõõmuraasuke
Foto: Arne Ader

Eesti rahvuslill on rukkilill, rahvuskivi paas ja rahvuslind suitsupääsuke. Lisaks peetakse rahvuspuuks tamme ja rahvustoiduks kama. Igaühel neist on oma lugu.

Kui peaksime neist joonistama kodumaa 95. sünnipäevaks pildi, siis oleks sellel madal paeseintega rehetare tammede vahel, ümberringi lainetamas rukkiväli, milles rukkilille sinised silmad. Maja ees aga seisaks linalakk kamakäkki näksiv poiss, kes lehvitab sinitaevas tiirutavatele suitsupääsukestele.
Eesti sai endale rahvuslinnu juba 50 aastat tagasi. 1962. aastal valisid meie linnu-uurijad kolme kandidaadi hulgast, kelleks olid suitsupääsuke, Saaremaa männi-käbilind või mõni merelind, rahvuslinnuks just suitsupääsukese. Pääsulindu tahtis oma rahvuslinnuks ka heliseva muusika maa Austria, kuid Eesti sai linnu enne valitud ja austerlased pidid endale uue linnu valima.
Suitsupääsuke on eestlasele nii omaseks saanud, et võiks olla kolme lõvi asemel ka meie vapilind. Teda tunnevad päikesepunase kurgualuse, musta Mulgi kuue, valge kui vabaduse värvi kõhualuse ja pika harksaba järgi juba päris pisikesed lapsed.
Suitsupääsuke on väga rõõmus ja mängida armastav lind. Kui pääsupere hakkab endale uut pesapaika välja valima, siis kuuleme sellest kohe. Vidistamist ja üksteisega elavat vestlemist on siis majaümbrus täis. Suitsupääsuke on ka see lind, kes tuleb hea meelega lahtisest aknast tuppa ja leiab ise ka tee tagasi õue. Üsna sageli ehitabki ta oma pesa maamaja esikusse või kõrvalhoone aamipalgi peale. Oluline on pesapaiga valikul see, et isaslinnul oleks võimalus läheduses mõnel traadil, pesunööril või antennil istuda, sel ajal kui emalind mune hauduma hakkab.
Rahvuslind on hoolitsev vanem. Ta ehitab oma pesa parimast porist. Pääsuke ei saa pesamaterjali kätte rohu seest, vaid ikka poriseks tallatud lombiservadest. Pesavooderduseks tassib ta kokku suure hulga sulgesid, need mis patjade kloppimisel lendu läinud või kellegi kanalast õhku tõusnud. Vahel tuleb pääsuisa suure sulega ja laseb selle emalinnu nähes kõrgelt kukkuma. Osavalt püüab ta selle jälle kinni ja lennutab taas kõrgelt alla. Nii võib ta mängida mitu minutit, kuni saab pääsuemalt loa see pesa vooderdama sättida.
Kui pääsuema muneb esimese muna, jääb majaümbrus äkki vaikseks, pääsuisa istub enamasti traadil ja sädistab vaikselt, peaaegu kuuldamatult emaga. Ja siis mõne nädala pärast läheb lahti tõeline rõõmusädin, sageli tulevad linnud esimese poja koorumist isegi tubadesse kuulutama. Siis on majarahval õige aeg koos pääsuperega rõõmustada. Peagi upitab valge pesavooderduse seest välja neli või viis kollast nokka. Pääsupoegade nokaääred on kollased, küllap selleks, et vanemad näeksid kergemini, kuhu järgmine nokatäis sääski või kärbseid toppida. Vahel nimetatakse ka lapsi kollanokkadeks ja tegelikult pole see üldse paha, kui olete näinud, kui armsad on mustade pisikeste särasilmadega kollanokad-pääsupojad.
Vähem kui kuu aega saavad pääsupojad pehmes pesas olla, siis ühel päeval hüppavad nad üksteise järel välja. Esimesena koorunud saavad tuule kohe tiibadesse, kõige pisem tuleb vahel uuesti pessa upitada. Mõne päeva pärast on pesa tühi, aga varsti muneb pääsuema pessa uued munad ja vahel ka kolmandat korda. Sügisel lendavad õed-vennad kõik koos lõunamaale.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised