Ulf Stark teab hea lasteraamatu saladust



Ulf Stark teab hea lasteraamatu saladust
pildistanud Anu Kehman

Ulf Stark on üks kuulsamaid Rootsi lastekirjanikke, kelle raamatuid on tõlgitud üle maailma. Ka eesti keeles on ilmunud sellised raamatud nagu „Vilista mulle, Johanna“, „Täitsapoiss“, „Võidumees“, „Väike ja tugev“ ning „Helin ja Suur Mõtleja“. Sellel kevadel käis kirjanik kirjandusfestivalil HeadRead ja vastas Tähekese küsimustele.

Milline on hea lasteraamat?

Häid lasteraamatuid on väga erinevaid. Kajastavad ju head lasteraamatud nende autorite sisemaailma. Unikaalsus, see tähendab kordumatus, on see, mis muudab raamatu heaks.
On oluline, et raamatul oleks eriline, poeetiline keel. Ja et lastele kirjutavad kirjanikud suhtuksid oma raamatutesse sama tähelepanelikult kui need, kes kirjutavad täiskasvanutele.
Lasteraamatud ei tohiks olla kasvatajad – et käituge hästi ja sööge korralikult. Lasteraamatud on huvitavad siis, kui neis käsitletakse laste salajasi mõtteid, millest täiskasvanu kuuldagi ei taha. On väga tähtis, et lasteraamat ei räägi ainult naljakatest asjadest. Arvan, et head raamatud peavad pakkuma lugejatele ka tröösti, lohutust. Ja kui nad pakuvad lohutust, siis on paratamatu, et nad peegeldavad ka kurbust.

www.elk.ee

Tean, et kui olete oma uue loo valmis saanud, on esimeseks kuulajaks teie koer, kellele te selle valju häälega ette loete. Mida koer asjast arvab?
Koer on täitsa rahul! Aga eks ta saab alati enne koerakommi ka.
Kui vana teie koer on?
Nelja-aastane. Aga eelmine koer sai lõplikult ära loetud. Tema elas 13 aastat vanaks!

Loe veel

Teie lasteraamatud räägivad väikese Ulfi lapsepõlvest. Kas maailm on muutunud võrreldes praeguse ajaga?

Esiteks, kõik minu raamatud ei räägi minu lapsepõlvest. Näiteks raamat Helinist, mis äsja ka eesti keeles ilmus. Samuti on mul raamat „Jumal ja sinine hobune“, mis, nagu pealkirigi ütleb, pole sugugi realistlik raamat. Minu enese lapsepõlvekirjeldused samas justkui oleksid ..., aga ei ole ka. Sest ma tegelikult ei mäleta, mida mu vanemad ütlesid või tegid.
Välises maailmas on muutunud palju. Autod sõitsid tookord aeglasemalt. Televiisorit ei olnud üldse. Ja emad ei saanud lastele mobiiltelefoniga helistada, et toit on valmis, tule koju. Vanasti olid seal, kus ma elasin, emadel laste kutsumiseks viled, ja iga lapse jaoks oli oma signaal. Kõik lapsed teadsid, mis vile kedagi kutsub.

Teil on ka vanem vend, kes oli kõva vimkamees. Näiteks ühes loos sidus ta väikese Ulfi puu külge. Kas päriselt ka?

Mitte just nii. Mulle luisati, et trepi all keldris leidub kulda, vend ja ta sõbrad meelitasid mu keldrisse, panid ukse lukku ja jooksid ära. Teadsin küll, et seal pole mingit kulda – olin ju selles keldris enne sada korda käinud – aga läksin ikka. Lihtsalt istusin seal ja haletsesin ennast.
Aga mu loos on hoopis teisiti! Väike Ulf ei tunne üldse, et talle oleks liiga tehtud – tema meelest nad mängivad vennaga lahedat mängu. Ta ei saa aru, et ta on lihtsalt mitmeks tunniks puu külge unustatud. Hoopis vanemal vennal on süda valus.
Seda kohta saab lugeda kahest vaatevinklist – nii, nagu näeb asju noorem vend ja nii, nagu vanem. Minu meelest ongi raamatutes põnevad need kohad, kus asja saab vaadata kahelt poolt – erinevate tegelaste silme läbi.

Kes teie vennast suureks kasvades sai?

Temast sai optometrist. Seega tõsine inimene. Ta ei ole küll arst, aga saab käia tööl valge kitliga, nagu ka meie isa, kes oli hambaarst. Aga eks minu vend ole ka piisavalt kannatanud. Olen ju tema poolt mulle lapsepõlves tehtud sigadused kirja pannud ja nüüd saavad neist lugeda lapsed kogu maailmas – nii Jaapanis, Ameerikas kui ka Eestis. Seega, vanemad vennad, ärge kiusake nooremaid! Iial ei või teada, mis tulevik toob!

Kas teie lugejad on pigem poisid või tüdrukud?

Tahaks loota, et mõlemad. Tean, et poistele on olulised raamatud, kus nad saaksid ennast ära tunda, samas kui tüdrukud loevad lihtsalt kõiki raamatuid. Minu kogemus ütleb, et poisid loevad palju vähem kui tüdrukud, kuna ei taha lugeda raamatuid, mille peategelane on tüdruk. Kui Rootsis lugejatega kohtun, ütlen poistele ikka, et on oluline lugeda ka neid raamatuid, mille on kirjutanud naine või mille peategelaseks on tüdruk. Sest see on suurepärane viis tüdrukute tundmaõppimiseks.

Ei tea, kas poisid kuulavad teid?

Ei ole kindel! Kes see ikka teiste nõuandeid kuulab – palju ma isegi olen neid kuulanud? Samas jään ma kindlaks sellele, et tüdrukud teavad poistest palju rohkem kui poisid tüdrukutest!
Mida te sooviksite Tähekese lugejatele?
Minu soovitus on pärit raamatust „Helin ja Suur Mõtleja“ ja see kõlab nii: lugedes saad sa targemaks. Ja pole eriti nutikas mitte soovida olla nutikas. Tavaliselt. Või mis sina arvad?

Ilona Martson, pildistanud Anu Kehman

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised