VÄIKE HIRV JA SUUR TIIGER, Hiina muinasjutt

 (2)

VÄIKE HIRV JA SUUR TIIGER
Illustratsioon Silvi Väljal
„Miks ei jookse see loom minu eest ära? Näib, et ta ei karda mind!“ mõtles ta, läks lähemale ja ütles: „Tere, minu armas! Milleks on sul sellised kummalsied sarved peas?“
„Selleks, et saaksin sind paremini tükkideks rebida!“ vastas hirv.
Tiiger kohkus.
„Aga milleks on sinu nahal sellised valged laigud?“ küsis ta edasi.
„Iga kord, kui ma mõne toogri ära söön, tuleb mul üks selline plekk juurde. Vaata mind ainult! Ma olen juba nii palju tiigreid söönud, et ma oma valgeid laike enam lugedagi ei jõua!...“
Tiiger jooksis minema nii ruttu, kui jalad võtsid.
Ta jooksis ja jooksis, kuni talle tuli vastu rebane.
„Võimas tiiger, miks sa nii jooksed?“ küsis rebane üllatunult.
Tiiger vaatas hirmunult ringi. Kui ta aga nägi, et teda keegi ei jälgi, jutustas ta, mis juhtunud oli. Rebane naeris ta välja.
„Sinu õudne loom ei olnud keegi muu kui väike hirv. Ta tüssas sind. Võta mind selga ja lähme koos hirve juurde, siis sa näed, et mul on õigus!“
Kui hirv mõlemaid tulemas nägi, taipas ta kohe, mida rebane oli tiigrile rääkinud.
„Nüüd tahavad mind kinni võtta!“ mõtles ta. Aga ta ei kaotanud ka seekord rahu ja hüüdis kõvasti:
„Tere päevast, armas vend rebane! Ma tänan sind!
Alles eile tõotasid, et tood mulle suure tiigri. Mind rõõmustab, et sa oma sõna pidasid – millise ilusa tiigri sa tõid! Nüüd alles saam maitsva lõunasöögi!“
Kui tiiger seda kuulis, haaras ta raevunud rebase lõugade vahele ja kadus sealt ümber vaatamata.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised