VIHMANE ILM JA LOOMAAED



VIHMANE ILM JA LOOMAAED
joonistanud: Kadi Kurema

Janne surus nina vastu aknaruutu. Väljas ladistas vihm, kogu taevas oli ühtlaselt hall. Tüdruk ohkas – oli ütlematagi selge, et loomaaiakülastus jääb täna ära.

„Ära muretse,“ lohutas ema. „Me läheme loomaaeda järgmisel nädalavahetusel. Janne vaid ohkas vastuseks. Ema heitis isale kõneka pilgu ning too vajus mõttesse. Ja kui isad juba millegi üle tõsiselt mõtlema hakkavad, siis leiavad nad ka lahenduse.
„Janne, tule palun siia!“ kostis mõne aja pärast elutoast ema hüüd. Janne lentsis tujutult tuppa, seal aga vajus ta suu ammuli: nimelt kükitas isa taburetil, seljas kollane kampsun, püksitagumiku küljes aga kõlkumas hommikumantli vöö. Isa näole oli ema ripsmetušiga joonistatud vägevad vurrud ja tema pead kattis pruun karvamüts, mis meenutas kangesti lõvi lakka.
„See on meie loomaaia lõvi,“ lausus ema lapse küsiva pilgu peale. „Ta on üsna taltsas. Noh, lõvi, möirga õige!“
„Õrr-rr,“ tegi isa püüdlikult.
„Möirga ikka korralikult,“ manitses ema. „Või muidu sa täna telekast jalkat ei näe! Hakkame hoopis minu seriaali vaatama.“ See ähvardus mõjus.
„URRRR-RRAAAH!“ möirgas lõviisand nüüd nii valjusti, et isegi ema kohkudes taganes. Ta kogus end siiski ruttu ja jätkas: „Järgmises puuris elab hamstripere.“
Tuli välja, et hamstripuur asus vanaema ja vanaisa toas. Janne astus südame põksudes üle läve. Seal istuski vanaema, seljas paks talvekasukas, põsed hernekommidest punnis.
„Phpha heep plõua-uinut,“ pudistas hamster täis suuga.
„Mitte midagi ei saanud aru,“ venitas Janne. Memm sülitas hernekommid välja ja lausus: „Ma ütlesin, et meie papa teeb lõunauinakut.“ Tõepoolest, sängist kostis vanaisa norskamist. Küllap on siis hamstrid öise eluviisiga loomad, mõtles Janne. Ta puhkes rõõmsalt naerma ja kogu perekond, välja arvatud magav vanaisa, lõkerdas kaasa.
„Aga ühtegi veelooma me ei näinudki,“ lausus tüdruk nöökamisi. Ja samal hetkel astus uksest sisse onu Mati, seljas tilkuv vihmamantel, peas kapuuts. „Näete, hüljes tuli!“ hüüdis ema pidulikult.
„Külastajad võivad teda toita ka,“ lisas vanaema ning surus poolvägisi onu Matile pihku sprotikonservi. Too oli säärasest vastuvõtust nii ehmunud, et neelas viis-kuus sprotti tervelt alla, enne kui küsis: „Mis siin toimub?“
„Siin on meie loomaaed!“ kilkas Janne. „Ja sina, onu Mati, oled hüljes.“
Onu nägu tõmbus laiale naerule – oli ju temagi pereliige. „Uugh-uugh,“ häälitses ta hülge kombel ja tagus vihmaveest tilkuvaid käsi kokku. Selle peale ärkas ka vanaisa üles. Ja kõigil oli hiiglama hea tuju
Hiljem hakkas pere keha kinnitama. Joodi kakaod ja söödi sprotivõileibu. Ainult onu Matil oli miskipärast sprotiisu kadunud. Eks talle pakuti siis pasteeti.

joonistanud: Kadi Kurema

Autor:
Markus Saksatamm

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised