EESTI EMADE LOOD: Evelin Võigemast: aeg, kus ma iseennast üleni ära kaotasin

 (14)

EESTI EMADE LOOD: Evelin Võigemast: aeg, kus ma iseennast üleni ära kaotasin
Foto: Perekeskus Sina ja Mina

Palju räägitakse sellest, et emaks saamine ning olemine on suur rõõm. See on tõsi. Vähem jagatakse kogemusi sellest, et lisaks rõõmule tunnevad emad ka väsimust, viha, abitust, süütunnet ja tüdimust. Kolm tuntud ema räägivad oma loo.

Delfi pereportaal Pere ja laps ning Perekeskus Sina ja Mina koguvad ja jagavad emade lugusid sellest, kuidas ema mõnikord tõesti enam ei jaksa, kuid teinekord on temas lausa ennenägematult palju jõudu ja armastust.

Kolm ema, Evelin Võigemast, Ursula Ratassepp ja Anna-Greta Tsahkna, teevad otsa lahti ja jagavad enda isiklikku lugu emaduse vähemräägitud poolest.

Evelin Võigemast

Täiuslikud emad ajakirja kaanelt

5 aastat tagasi oli mul kaks väikelast. Noorem lastest ei käinud veel lasteaias, vanem käis lasteaias esimest aastat. Või, noh ega eriti ei käinud. Põhilise osa ajast oli haige. See väikelaste aeg oli minu jaoks kõige raskem ja keerulisem periood. Aeg, kus ma iseennast üleni ära kaotasin.

Ma olen laste päevarütmi alati väga tähtsaks pidanud. Sest ma olen arvanud, et nii teevad kõik tublid emad ja ma tahtsin ometi tubli ema olla. Et oleksid söögiajad ja väljas mängimise ajad ja uneajad. Et oleks arendavat mängu ja raamatute lugemist. Pealegi kinnitasid minu veendumusi erinevad raamatud ja pereajakirjad. Kui lapsed on rõõmsad, on ka ema rõõmus. Või oli see vastupidi? Hapnikumask kõigepealt iseendale?

Loe veel

Seotud lood:

Praegu sellele ajale tagasi vaadates mäletan ma ainult halli kehva ilma. Hommikut, kui tundus, et appi, kuidas ma selle päeva üle elan. Mida ma süüa teen? Kuhu mänguväljakule ma täna lähen? Tahaks vahepeal mõne täiskasvanuga rääkida. Lennart aevastas! Kas jälle larüngiit? Loviisel lõpes just kõrvapõletiku tõttu antibiootikumi kuur, põhiline et ta jälle midagi uut külge ei korjaks. Päevast päeva üks ja seesama. Ainult haigused vahetusid. Samad mänguväljakud, samad mängud, samad multikad.

Aga asi on selles, et mulle endale ei sobi selline rutiinne päev absoluutselt. See ei ole mina. Pealegi tundus, et kõik teised noored emad naudivad oma igapäevast rutiini väikeste lastega. Saab ju mõnusalt pikutada ja puhata, kui laps lõunauinakut teeb. Aga kui tema magamapanemine võib vahel võtta tunde. Ja kuidas sa ikka julged välja öelda, et tegelikult mulle ei meeldi oma lastega päevast päeva kodus olla. Iseendalegi ei julge tunnistada, rääkimata siis kellelegi lähedasele tunnistamisest.

Ma ei tea, kust kohast tuleb see täiuse ihalus. Kas me võistleme üksteisega, mingite emadega ajakirjade kaantel või iseendaga?

Miks ma iseendale järjest kõrgemaid latte püstitan. Et kui palju ma veel suudan? Nagu oleksid mingid lahtrid, mis peavad kõik täidetud olema. Pere, karjäär ja tublid lapsed, kes söövad kõiki toite. Kellele peaksid eriti maitsema kala ja köögiviljad. Tuleb tunnistada, et minu pojakese lemmiktoit on makaronid hapukoorega ja enamike teiste toitude pakkumine tekitab suure draama, tüli ja pisarad. Laps, kes veel kahe aastasena sõi ka kala ja köögivilju, ei söö nüüd peaaegu mitte midagi. Isegi marju mitte. Sinna siis läks see ise püreede keetmine ja maheda toidu valmistamine. Ma tahtsin ju ometi tubli ema olla.

Nüüd kus lapsed on suuremad, on mul tohutult kahju mõelda, et ma olin küll töölt eemal, nende päralt olemas, aga ma ei osanud seda aega tegelikult nautida. Sest kohustusi oli nii palju. Sest mul olid iseendale ja oma lastele mingid raamatutest võetud ootused.

Praegu oskan ma kõike lastega seonduvat palju kergemalt võtta. Eks ilmselt on asi selles, et nad on kasvanud välja nii jonnihoogudest kui ka lakkamatutest haiguspuhangutest. Ja samas tean, et see minu näiline rahu võib hetkega pea peale pöörduda. Kui tabavad suuremate laste suuremad mured.

Ainus asi, mida ma püüan meeles hoida — kõik ei pea olema kogu aeg täiuslik. Mina ei pea olema täiuslik, mu lapsed ei pea olema täiuslikud, sest elu ei ole täiuslik. Elu on elu.

Ma saan elada ainult iseenda elu ja ei ole mitte mingit mõtet end kellegagi võrrelda.

Hapnikumask kõigepealt iseendale!

Ja lapsed on parim asi, mis minuga kunagi juhtunud on! Jõudu kõikidele lapsevanematele — nii emadele kui ka isadele! Me oleme oma laste jaoks igal juhul parimad!

Hea lugeja, homme ja ülehomme räägivad Pere ja lapse ning Perekeskuse Sina ja Mina tänapäeva emade lugude sarjas oma loo Ursula Ratassepp ja Anna-Greta Tsahkna ja kindlasti on ka sinul oma lugu, mis ootab rääkimist.

Kirjuta ka sina oma lugu:

  • teistele emadele äratundmiseks,
  • tulevastele emadele kingituseks,
  • enda ema meenutamiseks,
  • kõigile tähelepanu juhtimiseks — emadepäeval täname emasid kõige selle eest.

Lugu palun saata aadressile perejalaps@delfi.ee, märkides juurde, kas võime kasutada avaldamisel Sinu eesnime või soovid kirjutada anonüümselt.

Kogume üheskoos Eesti emade lugusid emaks olemisest!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised