Emana on mul kohustus oma laste soove tõsiselt võtta ka siis, kui asi lootusetu näib



Muidugi ei lõppe kõik loomalastelood nii õnnelikult, kui see siin.
Muidugi ei lõppe kõik loomalastelood nii õnnelikult, kui see siin.Foto: erakogu

Kevad on täiesti fantastiline aeg, eriti, kui elada maal ja pidada loomi. Kuigi lambatalled hakkavad mõnel pool sündima juba uue aasta alguses, hakkasid Pajuvärava pere mökutised poolduma alles kuuke-poolteist tagasi. Nüüdseks on "Meie pere ja muude loomade" saatest tuttavaks saanud taluhoovil kümmekond talle, kes igapäevaselt oma pererahvast rõõmustavad. Aga mitte ainult. Nagu mõnegi inimlapsega, ei lähe alati ka loomaperel laste eluleputitamine libedasti.

Pajuvärava esimesed talled

See on uskumatult mitmekülgne hääl, kui vastsündinud talleke oma esimesed "määd" teeb. See kõlab umbes sedasi, nagu oleks inimlaps näppupidi ukse vahel ja keegi talle appi ei lähe. Natuke abitu, segaduses ja hädine, aga nii vali hääl, et kõlab kaugele. Just sellist määgimist kuulsin ma Pajuväraval märtsi lõpus esimest korda, kui meie Kihnu maatõugu vahva lammas Virve oli talle saanud.

Ma olin juba vahepeal täitsa mures, sest kõikide teiste tuttavate lambapidajate kari oli ammu enne poolduma asunud. Mõtlesin, et järsku mu vahva ja sõbralik jäärapoiss Gustav ei olegi tegudemees, aga näe... Küllap tegeldi suve lõpus karjamaal läbimõeldud pereplaneerimisega, sest talledel on palju lihtsam sündida ja suureks saada, kui õues juba soojem on, mõtlesin ma, kui puid tuppa tuues neid esimesi beebi-määgimisi kuulsin.

Seotud lood:

Virvel oli õnneks tallesid ennegi olnud ja tema teadis hästi, kuidas emaksolemine loomariigis käib. Lühike, eriti hellal häälel tehtud mök-mök-mök ütleb tallekesele, et kõik on hästi. Ta on kaitstud ja oodatud. Mina lippasin tuppa, otsisin paar froteerätikut ja aitasin Virvel talle kuivaks nühkida. Lambaemad sibistavad tallekest oma pehmete mokkade ja keelega. Nii tekib emal-lapsel lõhnaside, mille järgi üksteist karjas ära tunda.

Loomade lasteaed

Loe veel

Kutsusin Uma ja Raju ka uut ilmaimet vaatama ja panime lambalapse ja -ema igaks juhuks teistest eraldi põhku täis hobuseboksi, et ikka soojem ja turvalisem oleks. Vahel on raske mõelda, et tegelikult ei peaks selliseid lisapingutusi üldse tegema, nad on ju ikkagi loomad, mitte inimesed, ja loomariigis elavad ja poegivad lambad karjas ja kasvatavad sellessamas karjas ka oma talled üles.

Aga siiski... Eraldamine polnud ka liigne ülehoolitsemine, sest juba ülejärgmisel päeval sai kaksikutega maha Kihnu Koma, kes oma talledega samasse hobuseboksi kolis. Pajuväravale oli paari päevaga tekkinud lambalasteaed ning Uma ja Raju kolisid ka sinna kohe, kui inimlasteaiapäev läbi sai.

Imeline side selle sokukese ning Uma ja Raju vahel pole kuskile kadunud. Foto: erakogu

See on natuke uskumatu, kui palju empaatiat loomalapsed inimlastes arendavad. Küsimused, mille peale Uma ja Raju tallesid uurides tulid, on asjalikud ja üllatavalt täiskasvanulikud. Pisikesed mustavalgekirjud tallehakatised andsid mulle võimaluse ära seletada kogu viljastamise ja sündimise protsessi, platsenta, imetamise, üksikute ja kaksikute lapse sündimise jne. Tahaks loota, et tänu loomalaste sündimise mõistmisele ja mõtestamisele ei teki minu lastel tulevikus tunnet, et kogu lastesaamise protsess kuidagi tabu on.

Hädine kitseke

Mina olin rõõmus, et kõik Pajuvärava titevabrikus lähebki libedasti, kuni tallekesed sündisid Umale sünnipäevaks kingitud kääbuskits Elol. Lamba- ja kitsekaksikutega on tihtipeale nii, et üks neist on märksa suurem kui teine ja vahel polegi see väiksem elule määratud. Just nii arvasin ka mina, kui Uma avastas, et Elo on lapsed saanud.

Väike valge tomp vedeles heintes, tõstis ainult pead ja tõi kuuldavale maailma kõige kaeblikuma ja hädisema "mää", mida üks kitselaps teha suudab, samal ajal kui tema õde, ise alles mõnikümmend minutit vana, juba ringi kalpsas. Olin kindel, et sellest väiksest hädisest tallest tuleb õppetund, et vahel tuleb mõnel hingel minna lasta. Püüdsin seda Umale seletada, et näe, see pisike ei saa isegi jalgu alla, tal on alaareng ja looduses sureks ta kohe ära.

Mõne päevaga sai talleke jalad alla, mis siis, et need koledasti X-i vajusid ja mõeldud suunas ei liikunud. Foto: erakogu

Uma hakkas nutma maailma kõige suuremaid pisaraid, mida laps nutta saab, ja mina tundsin, et ma olen maailma kõige halvem ema, kui ma vähemasti ei ürita seda talle elule putitada. "Olgu, vaatame, kas ta imeb, kui teda püsti hoida," andsin ma päästeoperatsioonile sõrme. Tall imes.

Nüüd tuli teha kõne minu isale, kellel on kodus alati kõik vajalikud asjad olemas, nende hulgas ka talledele mõeldud piimasegu. Sõitsime minu isa juurde ja tõime piimasegu ära. Oli selge, et vähem kui kilo kaaluv talleke külmas laudas hakkama ei saa, kui ta ise liikumisest rääkimata püstigi ei seisa.

Tõime väetikese tuppa, pappkasti, pliidi ette. Uma ja Raju said endale vastutusrikka ülesande tallekest aeg-ajalt lutist toita. Mina viisin teda paar korda päevas kitsemamma juurde, et ta ka maailma kõige vajalikumat ternespiima saaks ja side emaga ei kaoks.

Mõne päevaga sai talleke jalad alla, mis siis, et need koledasti X-i vajusid ja mõeldud suunas ei liikunud. Siiski hakkas väike präänik veetma üha pikemaid tunde oma emme ja õe juures. Esimest korda elus nägin ma täitsa üllatavat asja: tugev ja kaks korda suurem kitseõde hoolitses oma väikevenna eest justnagu inimlaps. Kui vennake püsti ei saanud, seisis ja nuhutas õeke tema kõrval ja lükkas ninaga. Vahepeal määgis ema appi. Lammaste puhul ma sellist õe ja venna vahelist hoolitsust täheldanud pole.

Nii meie talleke kosus, vahepeal toas, vahepeal pärisema juures. Ja jäi tänu Uma palumisele täitsa elulapseks. Nüüdseks kappavad tallekesed koos emmega rõõmsasti õues, ööseks aga komandeerin nad veel sooja hobuseboksi tagasi. Imeline side selle sokukese ning Uma ja Raju vahel pole kuskile kadunud. Kui talleke laste hääli kuuleb, hakkab kohe rõõmsasti mökitama. Hoopis tugevama ja reipama häälega, kui oli see esimene piuks, mis umbes kuuke tagasi laudanurgast heinahunnikust kostus.

Muidugi ei lõppe kõik loomalastelood nii õnnelikult, kui see siin. Üks hilisem lambatalleke läks vaatamata lisasöötmistele ja toahoolitsusele siiski ka looja karja. Aga minnalaskmine on samuti maaelu osa ja tuleb rõõmu tunda sellest, et inim-emana on mul vähemasti võimalus ja tegelikult ka moraalne kohustus oma lapse soove tõsiselt võtta ja proovida. Isegi, kui olukord täiskasvanud inimesele lootusetu näib. Nii ehk õpivad lapsed ka, et vahel saab väetimate ja vähemõnnelike eest hoolitsedes väikeseid imesid korda saata. Teeb ju tuju heaks küll.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised