Me teame, mida tähendab ebaõiglane kohtlemine või kui meid narritakse või kui läheme kellestki lahku. Me oleme kõik seda tundnud. Ka meie olime kunagi lapsed, mistõttu meil on palju kogemusi probleemidega toimetulekuks ja konfliktide lahendamiseks ja meil on palju häid lahendusi, mis on meid minevikus aidanud (ja samuti kogemusi selle osas, kuidas asju mitte lahendada).

Ja selles peitubki üks osa probleemist: meil on olemas lahendused, mis on meie kogemuse põhjal hästi töötanud. See ei tähenda, et need on parimad või üldse õiged lahendused meie lapse või teismelise jaoks. Nad on meist erinevad inimesed, erineva iseloomu ja vajadustega olukordades, mis ei ole päris samad, kui need, mis olid meil nende vanuses. Ajad on muutunud.

Kuigi meie tegevus, et aidata lapsi ja lahendada nende probleeme, põhineb headel kavatsustel, võivad need viia just vastupidiseni — me ei pruugigi olla nii abistavad. Vahel võivad meie lahendused nende probleemidele muuta neid hoopis hullemaks või jätta üldse puutumata probleemi tegeliku põhjuse. Või siis töötavad meie lahendused väga hästi, kuid muudavad meie lapsed pikemas plaanis meist sõltuvaks, vajades meid oma probleeme lahendama ja nende eest otsuseid tegema.

Samas on ka olukordi, kus meil on probleem oma lapse käitumisega: nad ei tee oma koduseid töid, nad jätavad oma asjad vedelema, nad ei söö tervisliku toitu või ei lähe õigel ajal magama. Meil on teatud teemad, mis on konfliktsed: kodutööd, televiisor, õhtul hilja õues olemine, aeg, mida kulutatakse sõnumite saatmisele, jutustamisele võitweetimisele. See nimekiri on pikk.

Kõige tähtsam on otsustada, kelle oma probleem on, sest just see määrab ära, milliseid samme on vaja astuda, et probleem lahendada.

Kuna meie algne instinkt on kaitsta ja aidata, siis on meile lapsevanematena väga tavapärane võtta üle oma laste probleemid. Teiselt küljest, kui lapsed käituvad meile vastuvõetamatul viisil, siis võib meie reaktsioon tihti olla, et „Mu lapsel on probleem, ta ei tee oma majapidamistöid!” või et „Mu teismelisel on probleem: ta on oma kohtingult tagasijõudmisega juba kaks tundi hilinenud!”

Foto: Shutterstock

On see tõesti sinu laps, kes on endast väljas, kuna ta ei ole teinud oma koduseid toimetusi? Küsige seda näiteks minu lapselastelt, kui nad jätnud pestud nõud nõudepesumasinast välja võtmata. Tavaliselt ei arva nad, et neil oleks sellega mingisugust probleemi! Probleem on nende jaoks, nagu nad seda vahel kirjeldavad, see, et nad üldse seda nõudepesumasinat tühjendama peavad! Ja mitte vastupidi. Kas sinu teismeline tütar arvab tõesti, et tal on probleem, kuna ta sai juurde veidi lisaaega, et olla koos oma poissõbraga? Seda ma hästi ei usu… küll aga võib ta hakata muretsema isa vihapuhangu pärast, mis teda hiljem koju jõudes ootab.

Kui majapidamistööd ei saa tehtud, peame need tegema ise ja/või kulutama aega ja energiat, et rääkida sel teemal oma lastega. Kui mu tütar tuleb hilja koju, siis kes on see, kes on terve aja muretsenud ega saanud magada? Mina, lapsevanem. Nendes olukordades olen mina see, kes on ärritatud, frustreeritud ja mures ning mina olen see, keda minu lapse või teismelise käitumine otseselt mõjutab. Seega, olgugi, et mu esmane reaktsioon võib olla, et „Mu teismelisel on probleem!”, olen mina see, kellel on probleem, kuna just mina olen see, kes on mures ja kelle vajadused on jäänud rahuldamata.

Miks on nii oluline enne tegutsemist otsustada, kellel on probleem?

Mõtle oma perearstile või hambaarstile. Kas sinu arst kirjutaks sulle välja retsepti või lisaks sind operatsiooni järjekorda ilma, et sind esmalt läbi vaataks? Kas sinu hambaarst hakkaks puurima su hambaid enne, kui on uurinud, milles probleem? Ma loodan, et mitte. Kui nad seda tõesti tegid, siis on ilmselt aeg rääkida oma juristiga! Tegutsemine enne, kui pole teada, mis on probleemiks, võib parimal juhul tekitada probleemi ümber segadust ja halvimal juhul panna sind olukorda, kus kasutad vale lähenemist ja põhjustad veelgi suurema probleemi.

Ühes mu töötoas osales üks isa, kes oli armeeohvitser. Ta väljendas sedasama ideed väga hästi militaarkontekstis: „Enne, kui me tegutseme või võtame vastu otsuse, millist varustust meil järgmisel missioonil vaja võib minna, peame omama strateegiat. Me peame mõistma, mis on probleemiks, et otsustada, millist taktikat kasutada.”

Vanemad kasutavad sama meetodit, kui asi puutub lastega seotud probleemidesse ja konfliktidesse. Paljudel lapsevanematel on tendents “hüpata” olukorda ja öelda või teha midagi enne, kui on päriselt määratlenud, milles on probleem ja kellel on probleem.