2/2

2. Niisiis, kuidas me täpselt määratleme, kellel on probleem?

Oleme näinud, et kui me toetume oma esmasele instinktile või esmastele tunnetele, võime määrata probleemi valele inimesele ning sekkuda ja öelda või teha midagi valesti. Siin võib abistada see, kui mõtlem käitumiste kontekstis, selle asemel, et sildistada või anda kiiruga hinnanguid.

Kuidas oma teismelist last paremini mõista, selle kohta loe SIIT!

Hinnangute andmine ja inimeste sildistamine on inimloomusele omane. Näiteks: minu laps on hoolimatu, mu poeg on laisk, ta on vastutustundetu, mu tütar on ebaviisakas. Nagu teame oma isiklikust kogemusest, et kui me kasutame selliseid „silte” oma lastega (nagu ka kõikide teistega), siis vastavad nad sellele peaaegu alati kaitsvalt.

Seega on oluline keskenduda hoopis sellele, mida su laps täpselt teeb või ei tee või mida ta ütleb ja siis määratleda, keda see käitumine mõjutab. Lihtne viis käitumise määratlemiseks on küsida endalt: „Kas ma saan teha kaameraga ühe foto sellest, mida mu laps teeb või saan ma lindistada seda, mida ta ütleb?” Kui sa saad, siis see on käitumine. Sa ei saa teha pilti „ebaviisakast” või „laisast”, need on kellelgi hinnangud. Sa ei saa lindistada ja seejärel kuulata „mässumeelset”. Järgmine kord, kui leiate end sildistamas oma last, võtke välja oma nutitelefon või tahvelarvuti ja vaadake, mis see on, mida te saate jäädvustada kas pildi või helina.

Kui sa tegeled probleemiga, mis on seotud sinu lapse või ka näiteks sinu partneri, sõbra, juhi, kolleegiga, siis määratle, kas see, mida nad teevad või ütlevad, omab otsest ja negatiivset mõju sulle ja sinu võimele funktsioneerida, või kas see takistab sinu ühe või isegi mitme vajaduse rahuldamist. Kui see on nii, siis kuulub see „Minu probleem” kategooriasse.

Kui see on sinu probleem, siis nõuab see sinu poolt saadetud sõnumit, et öelda, mis on see tegevus, kuidas see sind mõjutab ja kuidas sa ennast selle tõttu tunned. Selline minasõnum on selge ja süüdistustevaba viis rääkida oma lapsega ja see vähendab võimalikku vastupanu. Sinu laps kuulab suurema tõenäosusega sind, võtab vastutust ja on valmis muutuma, kuna sa ei süüdista, ei sildista ega ründa teda. Sa lihtsalt kirjeldad olukorda, väljendad oma tundeid ja palud nende abi probleemide lahendamisel.

Kui sa aga määratled, et see on sinu poeg, kes on otseselt mõjutatud, kuna tema on see, kes sai koolis halva hinde või su tütar, kes on murtud südamega, kuna ta poisssõber jättis ta maha, siis see kuulub kategooriasse „Lapse probleem”.

Teades, et see on sinu lapse probleem, on sul võimalik valida õiged tööriistad: sa saad kasutada oma aktiivse kuulamise ja abistamise oskusi, et aidata neil võtta vastutust ja lahendada nende endi probleeme, selle asemel, et õpetada neid sõltuvaks sellest, et sina kõik nende probleemid lahendad.

Määratledes, kelle oma on probleem, vähendad sa oluliselt vanemlikku stressi. Teadmine, et kõik sinu probleemid ei ole üldse sinu probleemid ja et paljud tegelikult kuuluvad sinu lapsele, partnerile või teistele, võib võtta sinult maha suure pinge. Kui probleem kuulub kellelegi teisele, siis on sul kaks valikut: sa võid valida, kas jätta see probleem neile sellega tegelemiseks või kui see on keegi, kellest sa hoolid ja oled päriselt mures, saad sa olla kõige abistavam kuulates ja andes abi, aga sa ei pea ka sel juhul olema see, kes probleemi lahendab.

Vaata ka seda: Tahad teada, miks sa tegelikult oma lapse peale vihaseks saad?


Steve Emmonsi artikkel ilmus Gordon Training Internationali uudiskirjas “P.E.T. Family Connection”
Allikas: Perekeskus Sina ja Mina

2/2