Nad ei jaga oma asju, nad käituvad isekalt ja nõuavad, et kõik käiks nende järgi. Need lapsed, kes kogu pere elu dikteerivad, muutuvad lõpuks kõikide täiskasvanute vastu ebaviisakaks. Nende suhted teiste lastega lähevad samuti keeruliseks. Nad ignoreerivad lapsevanema juhendeid. Kui keelate neile mõne mänguasja, nutividina või tegevuse, siis seisate silmitsi kas röökiva või hüsteeriliselt nutva lapsega.

Teate ju küll neid lapsevanemaid, kes täidavad oma lapse iga pisimagi nõudmise. Nad viivad oma lapse autoga kooli, ehkki kool asub vaid paari tänava kaugusel, nad koristavad ise lapse tuba, sest laps keeldub seda tegemast. Nad ostavad endale riideid taaskasutusest ja allahindlustelt, kuid kulutavad laste riietele ja nutitelefonidele kümneid kordi rohkem. Võibolla kahtlustate, et olete ka ise oma lapse diktatuurile allutatud.

morgueFile.com

Tunnete end alistatuna? Te pole mingi erand. Tänapäeval tunnevad paljud vanemad, et nad on omaenese laste poolt diktatuurile allutatud. Aga kunagi ei ole liiga hilja olukorda muuta.

Lapse iseka käitumise algeid tuleb kohe tähele panna ja vastavalt reageerida, sest hiljem, mil hellitatud lastest saavad teismelised, võivad nad muutuda negatiivseteks solvujateks või lausa depressiivseks. Nad ei suuda oma käitumist ja emotsioone kontrollida.

„Kui võimaldada oma lastele liiga palju ja liiga vara, jõuavad nad selleni, et ei ole enam millegagi rahul," ütleb Harvardi Ülikoolis tegutsev psühholoog Dr. Kindlon, vahendab WebMD.

Seega kust alustada? Siin on mõned näpunäited, kuidas kontroll enda kätte võita.

1. Pange lapse isekusele piirid

Näiteks, lapsevanem, kes soovib, et ta laps hakkaks oma tuba koristama, peab veenduma, et töö saaks ka õigesti tehtud. Ainult ühe rasvakriidi üles korjamine ja paari riideeseme kappi ära panemisest ei piisa. Vanemad, kes võtavad oma eesmärki tõsiselt, näevad ka laste käitumise paranemises tulemusi. Vanemad peavad olema järjekindlad ja rahulikud. Kui vanem pole järjekindel, siis ei aita mingi kolmenilugemine, karjumine, ega ähvardamine - lastel läheb see ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Me ise oleme treeninud oma lapsed selliseks, et nad teavad, varem või hiljem saavad nad oma tahtmise, sest nemad on oma eesmärkide saavutamises kinni. Vanemad loobuvad oma nõudmisest, sest on väsinud või ei suuda olla järjekindlad ja lapse eesmärk ongi täidetud. Lastele, kes juba saavad aru, et võivad oma käitumisega vanema endast välja viia või temaga muul moel manipuleerida, lausa meeldib oma vanemaid proovile panna. Kui väljenduda selgelt ja konkreetselt, mis juhtub, kui lapsed vanema korraldust ei täida ja jääda tagajärje rakendamisel ka endale kindlaks, siis see annab vanemale tõsiseltvõetavuse. Polegi vaja karjuda.

Ei maksa ka liialt seletada, miks on vaja midagi teha. Lastele ei pea pidevalt üle kordama, miks on vajalik näiteks hammaste pesemine, videomängude kinni panemine või õigel ajal magama minemine. Kas kümneaastane laps tõesti vajab kümneid meeldetuletusi tema suuhügieeni kohta, kui ta on piisavalt tark meelde jätmaks 493 erinevat pokemoniliiki? Üks meeldetuletus ja kõik.

2. Olge järjekindel

Lõpetage ähvardusi täis jutuvada ja asuge tööle. Kas hammastepesu on lapsele probleemiks? WebMD`i spetsialist dr. Bromfield soovitavab: "Proovige näiteks oma last terve päev mitte ähvardada, lihtsalt pange kõik suhkrut sisaldavad tooted kuhugi ära järgnevaks 24 tunniks. Kas laps keeldub oma mänguasju maast üles korjamast? Pange need kõik lihtsalt mingiks ajaperioodiks ära. Alguses võib laps hädaldada või nutta, aga ei tasu järele anda. Lasteaias ja koolis saavad nad ju enese järelt koristatud." Lapsed peavad õppima elama limiitidega, ilma et nad tunneksid end armastusest ilmajäetuna.

3. Õpetage laps vastutama

"Tütar jääb alati kooli hiljaks? Lõpetage hädaldamine ja vabanduste kirjutamine ning laske lapsel elada nende tagajärgedega, mida pidev hilinemine talle kaasa toob", räägib Bromfield. See kõlab kergelt, aga enamik lapsevanematest on liialt altid oma lapsi erinevatest olukordadest päästma tõttama. Tema nõuanne: „Juhul, kui lapsed ei ole ohus, laske neil ise tegeleda jamade ja tagajärgedega, millesse nad ennast mässivad."

Lapsevanemad, kes on pidevalt oma lapse ja reaalse maailma kokkupuutel justkui „kilbiks" veenduvad peagi, et rikuvad ise oma kasvavate laste iseloomu ära.

4. Laps nõuab alati rohkem, kui saab. Pange piirid paika.

On palju lapsevanemaid, kes ostavad endale riideid taaskasutusest ja allhindlustelt, kuid selleks, et säilitada koolis oma lapse positsiooni, või ka lihtsalt selleks, et täita oma lapse nõudmisi või pakkuda talle parimat, kulutavad laste riietele ja nutitelefonidele kümneid kordi rohkem.

Aga laste hellitamine kõigi mänguasjade, riiete ja elektrooniliste esemetega, mida nad vaid küsivad, võtab lapselt ära kogemuse, mille ta saaks, kui peaks ihaldatud asja saamiseks ise tööd tegema või säästma, ütlevad eksperdid. Kui laps saab alati kõik asjad, mida ta tahab, siis jääb ta ilma kogemusest soovitu nimel pingutada ja ka kogemusest tõeliselt tänulik olla.

Praegusel ajal on paljud pered lihtsalt majanduslikel põhjustel sunnitud oma lapse soovidele ei ütlema. „Asjaolus, et vanemad ellujäämise nimel võitlevad, ei ole küll iseenesest midagi rõõmustavat, kuid sellel on ka mõningaid häid külgi laste õpetamise suhtes. Kui majanduslikult on kitsas, siis võimaldavad vanemad lastele vähem. On palju vanemaid, kes tunnevad selle pärast, et nad ei suuda oma lastele kõike võimaldada, väga halvasti. Kuid need lapsed, kes varem said kõike, mida tahtsid, õpivad nüüd, et teatud oludes on enda soovidele piirangute sedamine vajalik. Samas ei saa paljud lapsed raha tegelikust väärtusest aru ja ei ole alati valmis oma soovidest selle heaks loobuma, et pere saaks maksud makstud ja esmavajaliku ostetud. Siinkohal tuleb vanematel oma laste koolitamiseks palju tööd teha. Kasvõi koos suuremate lastega pere sissetulekud ja väljaminekud läbi arvutada.

5. Püsige valitud rajal

Paljud vanemad, kes on teinud enda jaoks otsuse, et nüüdsest nad enam oma last asjadega ei hellita ja neid hommikuti autoga kooli ei vii, annavad mingil hetkel siiski oma laste nõudmistele järele. Lapsed on väga osavad kauplejad ja nad oskavad vanematele suurepäraselt süütunnet tekitada.

Mis on siis rajal püsimise saladus?

Vanemad peaksid endale aru andma, et tegelik põhjus, miks nad laste nõudmistele järele annavad, on isekas põhjus - järele anda on lihtsam, kui oma eesmärgist kinni pidada. Ehk aitab vanematel rajal püsida järgmise situatsiooni meeles hoidmine: Tuletage endale meelde aega, mil laps oli 2-aastane ja tahtis juua pesuvalgendit. Te ju võtsite tal selle käest, eksole? Isegi, kui laps nuttis ja karjus, et vihkab teid sellepärast. Ja te ei tundnud süüd, et lapselt selle ära võtsite, sest talle polnud seda kindlasti vaja. Teil tuleb ka praeguses olukorras, kus laps nõuab midagi, mida tal ilmselgelt tarvis pole, samasugune meeleseisund tekitada ja mõelda, et selle asja saamine pole lihtsalt lapse huvides.

Kui laps ei saa praegu kõiki neid asju, mida ta soovib, siis ta õpib oma soove kontrollima ja ise eesmärgi saavutamise nimel pingutama, saades oma lemmikasja siis, kui on ise selleks raha teeninud või oma taskuraha säästnud. See õpetab teda soovitu nimel vaeva nägema.

Igas halvas asjas on ka midagi head

Need lapsed, kellel õnnestub enamasti kõiksugu veenmismeetodeid kasutades, olgu selleks siis süütunde tekitamine, lubaduste meenutamine, lihtsalt anumine, manipuleerimine, vastuteenete pakkumine, oma vanematelt siiski asjad välja kaubelda, pole tulevikus siiski päris lootusetud. Nendest võivad päris head advokaadid saada. Kõige kehvemini läheb ilmselt nendel lastel, kes saavad kõik, mida soovivad, lihtsalt sõrmi nipsutades. Nad eeldavad, et elus nii käibki, et nad väärivad kõike mida küsivad ja ei pea ise millegi saamiseks kunagi pingutama. Nendel saab tulevikus muidugi raske olema.